— 213 —
kui ta kaineks oli saanud. Hirmuwärinaga nägi ta nüüd, kuda ta jalg wääratanud. Weel ei ulatanud ta jalg kuristikusse, aga selle kaldal seisis ta juba. Esiotsa oli ta seltsimeestele ainult oma sõna andnud, nende saaki wahel oma urtsikus warjata; nende tööst päris tegewalt osa wõtta, seda ei olnud ta kindlamalt lubanud. Aga ka see tõotus oli talle järgmisel päewal nii hirmus, nii arusaamata, et ta muud ei wõinud arwata, kui et ta nõdrameelne olnud. Kuid inimese hing on painduw. Mida selgemini Jaan wiimaste päewade jooksul oma wiletsuse üle järel mõtelnud, mida elawamalt ta omale enda tulewikku ette kujutanud, seda enam hakkas mõte Kaarlile ja ta seltsimeestele antud tõotuse pääle oma hirmust kuju kaotama.
„Mis sest siis nii wäga on, kui ma wahel mõne asja oma urtsikusse hoida wõtan?“ waigistas ta iseennast. „Kas ma pruugin teada, kust see pärit? Kas see minu asi on? Ma annan wargatele abi, see on õige, aga ega ma selle pärast weel
