— 183 —
aru. Ta ainus tundmus praegu oli, et ta iseennast põlgas, lõpmata põlgas. Ta oleks ennast löönud, enese pääle sülganud. Mida selgemini eilased juhtumised ta uduses mälus tärkama ja kujunema hakkasiwad, seda piinawamaks paisus häbitundmus ta põues. Alkoholi läbi äritatud pää-aju maalis kõik asjad talle weel sügawamates wärwides ette, kui nad wast tõe poolest oliwad; ta heitis kõigi juhtumiste pääle kas liig tumedat warju wõi liig heledat walgust. Ja pääle selle waewas Jaani weel tuhm kartus, et ta oma häbi-tükkisid kõiki ei mälestagi. Ta kurnas oma pääd kõiksugu meelde-tuletustega.
Kõigi ta eilaste tegude ja tempude seast koorisiwad end paar asja ikka selgemalt ja piinawamalt wälja. Esmalt oli ta awalikkude kelmidega täielist sõprust, õigemini ühendust, teinud ja neilt — käsirahagi wastu wõtnud. Teiseks oli ta hulga rahwa ees ennast niisuguses olekus ja niisuguses paigas näidanud, et kõik teda õigusega pidiwad põlgama, nimetamata hirwitamine ja pilkamine, mis ta
