— 182 —
„Selle pärast, et meie häbi nüüd nii suur ei oleks kui siis, kus Wirgu Anni peigmees juba trellide taga istub. Sinu auu on ka minu auu. Saa ometi aru!“
Anni wõttis jälle istet ja hakkas tööle. Õnneks oli tal nüüd masinaga õmmelda, mille mürin talle õe sõnade eest pilguks ajaks rahu muretses. Maril oli ka waja teistes tubades järel waadata, kas tüdrukud kangast kududes, ketrades ja majatalitust toimetades ei laiskle. Ta läks lauldes minema.
Anni käsi libises masina ratta küljest maha. Ta laskis pää laua serwale ja pisarateta nuuksumine pani ta keha mõneks silmapilguks tuksuma.
Selsamal hilisel hommiku-tunnil istus Wäljaotsa Jaan, kes praegu alles raskest wiina-unest ärganud, oma koiku serwal, hoidis walutawat pääd mõlema käega ja wahtis kolletanud näol ja segasel pilgul enese ette põrmandale. Kumb pohmelus suurem, läilam oli, kas ihu- wõi hingelik, sellest ei saanud ta isegi
