— 117 —
kord, wait! Häbi sulle, wana inimene!“
Siis pööras ta wihast wälkuwate silmadega öömajaliste poole:
„Meie jutt on otsas! Teie wõite julged olla, et ma kellegile sõna ei lausu, mis mulle olete ilmutanud, aga teie kilda ei heida ma mitte. Muidu peaksin häbi pärast metsa jooksma… Lõpetatud!“
„Kardad wist, et lõksu langed,“ hakkas Kõwerkael ässitama. „Jumala eest, ma poleks uskunud, et niisugune argpüks oled… Aga olgu pääle. Kui sa hobust ei wõta, siis jäta wähemast minu kott oma lauta heinte alla.“
„Wõi siis sääl on ka midagi sees, millel peidupaika waja?“ hüüdis Jaan. „Ei, wennike, siis wiska aga jälle ree pääle ja — hääd teed!“
„Ja see on sinu wiimane sõna?“
„Minu wiimane sõna.“
„Ma lisan weel kaks rubla juurde.“
„Kurat, nüüd on küllalt,“ karjus Jaan ja lõi rusikaga laua pääle. „Katsuge, et minema saate, aga silmapilk!“
