— 50 —
Ta nühkis silmi ja ajas nad pärani lahti. Nüüd ta nägi, kuda kesköösene täiskuu aknast sisse paistis. Nüüd ta sai aru, et ta und näinud. Wärisewa lällitawa healega ütles ta:
„Wõi siis wõidust pole juttugi! Ja ma ei ole mitte kõige suuremat loosi kahesajatuhandega wõitnud?“
„Waene mees!“ naeris emand Marta, „wõi siis wõiduloos ajas sind sängist wälja seda koledat lärmi tegema? — Oi, kui poisid seda teaksiwad, nad naeraksiwad oma isa wälja!“
„Wõi siis nii täitsa asjata, nõnda otse ilmaaegu näitasin ma oma waga ja tänulikku meelt salmi ja kiituse lauluga ning orila heliga? Ja sa isegi ei halasta, taewane isa? Ja siis täieste maha on wisatud kallis raha, mida loosid maksawad?“
„Ole wait. Juhan,“ waigistas Marta, „maha wisatud ei ole weel midagi. Loosimise aeg ei ole weel kaua mitte käes, ja sina ja mina wõime weel mõlemad õnnelikuks saada. Sest ka minul on ju üks loos. Sinul üks, minul üks. — Ja kas meil siis seda raha nii ruttu waja on? Meie wõime ju weel mitu aastat oodata, kui meie loosid tulewal loosimisel weel käsile ei tule. Kas meie praegu õnnelikud küllalt ei ole? Selle pärast, isa, mine jälle Jumala nimel magama!“
„Ja,“ wastas köster, kes jälle kainele arusaamisele ärganud, „sul on õigus, Marta!“ Ja abikaasa käekõrwal läks ta elutuppa tagasi, kuna ta minnes weel habemesse pomises: „Oh, Jumal, sinu peal — ma olen julge teal!“
Ta kobis sängi pehmete padjade sisse tagasi ja uinus warsti magusaste magama, nagu inimene kunagi, kellel puhas südametunnistus. Ja meie auusal köstripapal oli ka puhas
