V.
Köstri-papa wõiduloos.
(C. Weisflog’i aate järele.)
„Kakssadatuhat rubla? — Siis on see tõeste tõsi? — Siis olen ma tõeste kõige suurema loosi wõitnud? — — Tõeste? tõeste? tõeste?“ hüüdis köster Juhan Karlson ja kargas süda öösel woodist wälja. Mõne pika hüppamisega oli ta koolitoas oreli taga ning ööriides, nagu ta oli, pani ta kõik registrid hüüdma ja laulis oma walju heale kõige wägewama bassiga: „Nüüd kiitus olgu sulle!“
Öösise äkilise lärmi üle ehmatades ärkasiwad naene ja lapsed karjatades magusast unest, ning wäljas kargas koer jaledaste haukudes ja hulgudes oma putkast wälja, sest ta arwas wargad ja mõrtsukad majasse tunginud olewat.
„Juhan, Juhan!“ hüüdis köstri-emand ja raputas wanameest kõigest jõuust. „Mis sul ometi on? Oled sa kuutõbiseks jäänud? Wõi oled sa mõistuse kautanud? Wõi näed sa und? Tee ometi silmad lahti, Juhan! Meie ei ole ju sugugi kirikus! Wäljas on pime öö! Toibu ometi!“
„Öö? — Öö? — Unenägu?“ — — kogeles köster, ja ta käsi langes klahwide pealt, ta jalg libises pedalilt maha.
