— 36 —
„Ma ei kõnele mitte isast, “ hüüdis Joosep talle kõrwa, „ma käsin sind külalisi teretama minna!“
„Ma lähen isaga pühapäew otsekohe kirikusse,“ lällitas Leena ja tegi, nagu ei paneks ta külalisi tähelegi.
„Sa ei kuule enam sugugi!“ karjus Joosep nii waljuste, et akna ruudud põrisesiwad, „mine tereta oma sugulasi, näe, kus nad istuwad.“
„Ma häbenen,“ wastas Leena, põlle näo ette pannes. „Küll ma homme teretan neid.“
„Ära ole laps,“ õpetas sulane, „tule, anna isandatele kätt; mis sa neist häbened, oled ju wa wiks ja wiisakas neiu.“
Joosepi käekõrwal astus Leena Wiljandi meestele ligemale. Ta naeratas lollakalt, wangutas pead ja pühkis käisega ühte puhku nina. Ennul tõuusiwad ihukarwad püsti, selle peale mõteldes, et see loll tüdruk tema mõrsja olewat. Ta pööras näo kõrwale, kui Leena talle pikkamisi kätt tahtis anda.
„Kas sa oledgi minu tädipoeg?“ küsis Leena weidra häälega, „wõi niisugune pikergune mees ongi minu isa õemehe poeg. Küll sull on aga karmid juuksed ja õige punakad kohe. Hehehe!“ naeris ta siis ja karwustas Ennu nii, et mehel silmad wesiseks läksiwad.
„Külaliste kõhud on wististe wäga tühjad,“ hüüdis Joosep nüüd Miina poole, „lapsed otsige ruttu süüa! Sina, Miina, prae liha ja löö hää hulk mune peale. „Leena koori sina pütt piima ära, teine too rõõsalt. Ruttu, ruttu!“
