— 35 —
„Joosep, see tüdruk on ju puru-wigane,“ sosistas Jaak, kui Miina häbelikult eemale astunud.
„Pole nii hull,“ wastas sulane, „ta teeb Wiljandi isandatele ainult auupakkumise noksusi ja niksusi; muidu ei lonka ta sugugi nii palju.“
„Aga ta on ju ka pool pime.“
„Jällegi üleliigne arwamine. Ta tahtis ainult näha saada, mis karwa silmad ta peigmehel on. Miina armastab nimelt üksnes siniste silmadega mehi.“
„Aga kuhu siis minu kallikene jääb,“ ütles teine wend waljuste, kelle nimi Enn oli.
„Küll ma tema ka kambrist wälja tirin,“ kostis Joosep, „ootke aga.“
Kui Joosep kambrisse astunud, tõuusis seal iseäraline jõmin ja mürin; wististe tahtis Joosep Leenad pool wägise tuppa rebida, see pani aga lollaka jumisemisega wastu. Wiimaks jõuudsiwad mõlemad siisgi tuppa. Leenal oli wana määrinud seelik seljas, lõhkine põll ees ja juuksed sassis. Ta naeris lollakalt ja pomises ja jõmises arusaamata sõnu. Ta oskas weel osawamine oma kommetit mängida kui õde Miina.
„Siin on siis meie teine kodukanakene,“ ütles Joosep kõige tõsisema näoga. „Leena, mine löö ometi Wiljandi sugulastele patsi ja mõistata, kumb sinu tulewane teine-pool on.“
„Isa läks kodust ära,“ wastas kurt Leena selle peale pehme tödisewa keelega.
