JUUDIT. Homme tahtsid väravad avada Assurile, täna ava nad oma meestele taplusse minemiseks.
OSIAS. Meestel pole enam jõudu tapluseks lagedal maal, nad tahavad ainult süüa ja küsivad juua.
JUUDIT. Assuri leerist leiavad nad seda, seal on kõike küll, seal pole millestki puudu. (Sõjariistus mehed ilmuvad, tuleb ka naisi, lapsi. Kostavad hääled: Juudit, tõid sa leiba? On sul juua?)
OSIAS. Kas kuuled, Juudit, nad küsivad süüa ja juua.
JUUDIT (ärritatult) Teie ootajad ja kõhelejad, kas te ikka veel ei mõista, mis tähendab, et Olovernes on surnud. Võtke ometi sõjariistad kätte ja hakake suure müra ja kärinaga mäelt alla minema, nagu ihkaksite viimast võitlust, minge ühes naiste ja lastega, et teid oleks rohkem. Kui Assur seda näeb, jookseb ta oma pealikut äratama, ja kui leitakse, et Olovernes on peata, siis valdab kõiki pöörane hirm, siis algab põgenemine. Tapku, kellele see lõbu valmistab, sest põgeneja on jõuetu; valagu verd, kes sellest rõõmu tunneb, sest hirmunu verd on kerge valada. (Ägedamalt) Või pean mina, naine, kõige ees vaenlasele vastu minema? On Petuulia mehed vanad tudikesed või on nad lapseks saanud, kes oskavad ainult vett ja leiba manguda? Kas pole mina, naine, oma töö juba teinud ja kas ei kanna mu käed veremärke? (Käsi sirutades) Vaadake, Petuulia mehed, tunnistagu kogu Iisrael! Alla minnes ehtisin end, nagu valmistaksin pulmapeole ja nagu ootaks mind mõrsjasäng, aga tagasi tulin mägedele preestrina, kes käinud rahva eest ohverdamas. Kuid kas ulatasin oma käe turteltuikeste järele või kas ootasid mind ohvrialtaril sikutalled? Ei! Inimese verd puutusid minu sõrmed, mehe vere valasid naise käed.
AKIOR. Sa oled tapnud kõige vägevama meeste seas, keda minu silm näinud.
