OSIAS. Olovernese pea! Juudit!
JUUDIT. Nii see on! Tal on hõbedat kõrva ääres, õige palju oli tal juba hõbedat kõrva ääres.
AKIOR. Kes tappis ta? Kes raius Olovernese pea'?
JUUDIT. Mina raiusin Olovernese pea; iseoma mõõga ja naise käe läbi langes ta.
AKIOR (Juuditi ette maha langedes) Suur oled sina, Juudit, ja suur on sinu jumal, sest sa oled tapnud kõige suurema meeste seas, keda ma näinud. Ei ole mina suuremat näinud kui oli Olovernes meeste seas. Ta rääkis vaenlastega kui isa ja tema sõnad olid venna sõnad, nõnda rääkis ta.
RABI (põlvitades) Kiidetud olgu Iisraeli jumal! Imelikud on sinu teod ja äramõistmata sinu imeteod! (Kõik langevad põlvili.)
JUUDIT (kalgilt) See pea seal müüril pole kummardamiseks ja palvetunniks peab valima kohasema aja. Saatke käskjalad linnatänavaile, kutsuge kokku kõik, kes suudavad sõjariistu kanda. (Tõustakse.)
OSIAS. Nälg on mehed rammutuks teinud.
JUUDIT. Kuulutage nälgijaile: nad saavad süüa, ja närbivaile: neile antakse juua.
OSIAS (rahva poole) Mehed, te kuulsite Juuditi sõnu.
HÄÄLED. Kuulsime! Kuulsime!
OSIAS. Siis jookske, karjuge, puhuge pasunaid, põristage trumme, täristage sõjariistu, et kõik kuuleksid, et kõik tuleksid. Kuulutage kõigile: Juudit on Assuri löönud! (Jookstakse minema; müra, kisa, kära.)
JUUDIT. Mina pole Assurit löönud, mina raiusin ainult Olovernese pea. Aga lase nüüd väravad avada, lase nad ristseliti lahti visata.
OSIAS. Alles homme mõtlesime seda teha, homseni tahtsime veel oodata.
