enam ei ela ja et mina elan. Ta oleks hästi teinud, kui ta enne oleks minu tapnud ja siis alles iseenda. Tema ei tahtnud teisi tappa, ei, tema ihkas ainult iseenda verd; ka Olovernest ei tahtnud ta enam tappa. Nüüd magab ta rahulikult, nagu oleks ka tema mõni Olovernes; surnult oleks tal nagu Olovernese nägu, nii rahulik on ta; ta on rahulik, nagu oleks tal juba hõbedat kõrva ääres.
SUSANNA. Emand, ma palun, ära raiska kallist aega, kuule mind, emand! Juudit!
JUUDIT (nagu uimastusest ärgates) Sina, Susanna, sa oled alles siin! Miks ei läinud sa ära? Ma käskisin ju!
SUSANNA. Armuline emand!
JUUDIT. Mine, mul pole sind enam tarvis. Ma ei kannata enam ühtegi elavat oma läheduses, ma ei taha enam ühtegi häält kuulda, sest elavate ees olen naeruväärne, elavad tekitavad mu’s viha, koledat viha tunnen kõige elava vastu. Kui mõtlen, et Nimetu hiljuti elas, siis võiksin ta veel kord tappa.
SUSANNA. Mis peab sest küll saama, emand!
JUUDIT (ümmardajale lähenedes, tungivalt) Võiksin sinugi tappa, Susanna, nõnda vihkan elavaid.
SUSANNA. Emand, halasta, ära räägi nõnda. Põgeneme siit, ma suren hirmu kätte.
JUUDIT. Põgenema? Mina peaksin põgenema? Kelle eest? Ma ei karda kedagi, sest mis oleks mul veel kaotada, et peaksin kartma: Nimetu on surnud ja Olovernes magab. Olovernes uinub, aga homme ärkab ta, võib olla, tõuseb ta juba puhtel, ja siis pannakse pasunad hüüdma, ja trummid põrisema, sest homme läheb ta mägilinnade ja Jehoova vastu. Kas kuuled, Jehoova, sinu vastu tuleb ta pasunate ja trummidega, sinu rahva linnad hävitab ta ära, sinu
