JUUDIT (mõttes). Olovemes magab, ta magab ikka veel.
SUSANNA. Põgeneme, enne kui ta ärkab, põgeneme, emand, põgeneme mägedele, tule, lähme!
JUUDIT. Mägedel on janu, mägedel on nälg, mägedel tapavad emad juba oma lapsi, mägedel oodatakse abi, kuidas lähme sinna tühjade kätega. Hirmus on minna tühjade kätega, kui oodatakse pikisilmi abi. Ei, Susanna, ma ei lähe enam mägedele: mul on häbi minna, mul on häbi iseenda, oma nägemuse ja Jehoova pärast. Kas kuuled, Susanna: mul on häbi iseenda ja Jehoova pärast.
SUSANNA. Emand, armuline emand! Sa räägid hirmsaid sõnu!
JUUDIT. Mul on häbi iseenda ja teiste ees, mul on hirmus häbi. Peaaegu häbenen sind, Susanna. Mul on rõvedustunne kehas, mul on ilgus igas ihuliikmes, nõnda on mul siin seistes häbi. Kui võiksin, raiuksin ükshaaval iga ihuliikme ja heidaksin endast eemale, nagu oleksid nad igaveseks ajaks rüvetatud. (Vihasel nutul ümmardaja kätt haarates) Susanna, kus on see, kes raiuks mu ihuliikmed ja pilluks põllule koerte närida, kaarnate nokkida.
SUSANNA (hirmul) Emand, armas emand, põgeneme siit kojast, põgeneme lausa taeva alla!
JUUDIT (nagu sonides) Ei, Susanna, ma ei põgene, ma ei lähe kuhugi, ma jään siia, jään igaveseks siia, ei näita end kellelegi. Ma ei taha end enam kellelegi näidata, kellegi silm ei pea enam minu palet nägema, sest ma olen ilma naeruks saanud. Sina mine ära, jäta mind maha; mul pole enam ümmardajat vaja, mul pole enam kedagi vaja, isegi olen endale üleliigne. Nimetu oli õnnelikum minust, ta armastas surma, aga mina ei armasta, ei, surma ei armasta ma mitte. Olen Nimetu peale kade, olen hirmus kade, et ta on juba surnud; peaaegu vihaseks saan, kui mõtlen, et ta
