nii toredaid riideid kandis, nagu seda tema auamet vähegi lubas. Nahka ega kulda poldud riiete ilustustes kokku hoitud ja tema saabaste ninad tõusid valitsevat moodi ületades põlvedest kõrgemale kuni vööni, mispärast neid võimalik polnud jalaraudadesse pista. Aga see väike halbus ei seganud vaprat abti kuigi palju, isegi andis talle võimaluse oma ratsutuskunsti niipaljude pealtvaatajate, iseäranis õrnema soo ees demonstreerida. Prints Johanni ülejäänud saatjate hulka kuulusid tema palgatud sõjaväe armastatud juhid, mõned marodeerivad parunid ja liiderlikud hooviringkonna liikmed, ühes mitme tempelrüütli ja püha Johannese ordu liikmega.
Siinkohal olgu tähendatud, et nende kahe ordu rüütlid olid kuningas Richardi vastu vaenulised, kuna nad ju Palestiinas olid Prantsusmaa Filipi poole lööbunud neis kestvais tülides, mis valitsesid selle riigivalitseja ja Lõvisüda vahel. Selle lahkheli tuntud tagajärjed olid, et Richard Lõvisüda korduvad võidud muutusid viljatuks, tema romantilised kutsed Jeruusalemma võita jäid tagajärjetuks ja kogu tema kuulsuse saavutus lõppes sõjariistade-rahus sultan Saladiniga. Sama kavalusega, mis nende orduvendade teguviisi määras pühal maal, talitasid tempelrüütlid ja johanniitlased ka Inglismaal ja Normandias, ühinedes prints Johanni parteiga, kuna neil ju vähe põhjust oli soovida kuninga tagasitulekut või tema seadusliku pärija, prints Arthuri troonileastumist. Otse vastupidistel põhjustel vihkas prints Johann väheseid Saksi tähtsamaid perekondi, mis veel järele jäänud, ja ta ei jätnud ühtki võimalust nende alandamiseks ja haavamiseks kasutamata, sest ta teadis, et need tema isikut ja püüdeid ei pooldanud, nagu ei võinud seda teha ka suurem hulk Inglise kogukondi, sest Johanni taoliselt liiderlikult ja meelevaldsed kuningalt kartsid nad uut vägivalda oma õiguste ja vabaduste vastu.
Lõbusa saatkonna eesotsas, kandes tumepunaseid kullaga ehitud hiilgavaid riideid ja hoides jahikulli käes, peakatteks tore kalliskivide ringiga ilustatud nahkmüts, mille alt langesid
82
