Rebekkale, kes Ashbys temaga oli liitunud ja isa uhkusega esile kutsutud üldise meelepaha tõttu hirmunult tema käe alt kinni hoides kõndis. Isaak aga, kes mõnel muul juhusel oli küllalt pelglik, teadis, et tal täna siin midagi pole karta. Niisugustes avalikkudes paikades ei tohtinud ükski ahne ega pahatahtlik aadlivõsu juute puudutada, sest siin seisid nad üldise seaduse kaitse all ja kuigi see vähe kindlustust andis, siis juhtus ometi harilikult ikka mõni parun paigal olema, kes iseenese kasu pärast juudi kaitsjana oleks esinenud. Praegusel juhtumusel oli Isaak iseäranis mureta, sest ta teadis, et prints Johann Yorki juutidega läbirääkimisi peab suure laenu pärast, tagatiseks pakkudes kalliskive ja teatud maid. Isaakil endal oli selles äris õige suur osa ja ta teadis väga hästi, et prints, kes juutidega tahtis kokku leppida, temale praegusel silmapilgul oma kaitset ei keelaks.
Sellest seisukorrast julgust ammutades tungis juut oma eesmärgi poole edasi ja surus kristlast-normanni, ilma et ta oleks arvestanud tema sugu, seisust või usku. Kuid vanamehe kaebused tekitasid naabrites meelepaha. Üks neist, keegi tüse vabamees, kes lincolnrohelisi riideid kandis, tosin nooli vööl, hõbedane relvakanne kaelas ja kuue jala pikkune vibu käes, pöördus ümber ja kuna tema päikesest ja tuulest pähklapruun nägu viha tõttu veel tumedamaks muutus, soovitas ta juudil meeles pidada, et varandus, mille ta oma ohvrite vere imemisega kokku ajanud, teda ämblikuna täis puhunud, keda ei tarvitse ainult seni tähele panna, kuni ta pimedasse nurka hoidub, kuna ta aga valgusele ilmumisel puruks tallatakse. See normannide inglise keeles kindla hääle ning tõsise näoga räägitud märkus pani juudi tagasi põrkama ja vististi oleks ta nii hädaohtlikust naabrusest eemaldunud, mitte prints Johanni ilmumine üldist tähelepanu oma peale poleks tõmmanud, kes sel silmapilgul võitlusväljale ratsutas ühes oma suure ja lõbusa saatkonnaga, mille liikmeks olid osalt ilmalikud, osalt vaimulikud, kes oma riiete heledusega ja teguviisi lõbususega kaaslastest kuidagi maha ei jäänud. Viimaste seas oli ka Jorvaulx’i kloostriülem, kes
81
