looma nülgida ja lõhki lõigata, ilma et seejuures tarvitaksin tuliuusi ütlusi, nagu curée, arbor, nombles, või muid muinasjutulise sir Tristremi sõnakõlkse.“
„Prantsuse keel,“ ütles tempelrüütel oma harilikul uhkel ja käskival toonil, „pole mitte ainult loomulik jahikeel, vaid teda tarvitame ka armastuses ja sõjas, võites naisterahvaste südameid ja peletades vaenlasi.“
„Tõstke karikas minu terviseks, härra tempelrüütel,“ ütles Cedric, „ja täitke teine abti poole tõstmiseks, kuna mina aastat kolmkümmend tagasi lähen, et teile teissugust lugu jutustada. Nagu Saksi Cedric siis oli, ei vajanud tema lihtne inglise keel mingeid prantsuskeelseid ehteid, et iluduste kõrvus kuulmist leida. Ja Northallertoni lahinguväli võib jutustada, et Püha Lipu päeval saksilaste sõjakisa sama kaugele Šoti vaenlaste ridadesse kostis, nagu ka kõige julgema Normandia paruni cri de guerre[1]. Vaprate mälestuseks, kes seal võitlesid, jooge minuga kokku, mu külalised.“ Ta võttis tubli sõõmu ja jätkas kasvava soojusega: „Ah, see oli vast päev, mil kilbid lõhkesid. Sada lippu lehvis vaprate pea kohal ja veri voolas veena, kuna surma paremaks peeti põgenemisest. Keegi saksi rahvalaulik on nimetanud selle päeva mõõkade pühaks — kotkaste kogunemine saagi ümber — kilpide ja kiivrite kõlina ning sõjahüüded rõõmsamaks kui pulmakisa. Kuid meie rahvalaulikuid ei ole enam,“ ütles ta, „meie teod hävivad teise rahvatõugu — meie keel — isegi meie nimi ähvardub kaduda ja ükski ei leina sellepärast, välja arvatud ainult keegi üksik vana mees. — Sissekallaja! Võrukael, täida karikad — vägevate terviseks, härra tempelrüütel, olgu nende tõug või keel mis tahes, nende terviseks, kes püha risti rüütlite seas Palestiinas silma paistavad!“
„Sel ühel, kes seda risti kannab, pole kohane vastata,“ ütles Brian de Bois-Guilbert, „kuid keda peate teie ristisõitjate seas püha haua vannutatud kaitsjate kõrval kõige paremaiks sõdureiks?“
- ↑ Sõjakisa.
55
