rahvas teiste rahvaste seas, otsides asjata pilkudega vastuvõtmist ja puhkepaika, halastas ahju ees istuv palverändaja tema peale, pakkudes talle oma istet sõnadega: „Vanamees, minu riided on juba kuivad, minu nälg kustutatud, sina aga oled märg kui ka näljane.“ Nõnda lausudes korjas ta suures lees laialipillatud tuletukid kokku ja puhus nad põlema, võttis suurelt laualt kausitäie suppi ja keedetud kitseliha, pani selle väikesele lauale, kust ta isegi oli söönud, ning ilma juudi tänu ootamata läks ta saali teise serva, kas sellepärast, et mitte lähemasse ühendusse jääda oma heategevuse esemega või et ülemale lauaotsale nõnda lähemale pääseda, jäi kindlaks tegemata.
Kui tol ajal oleks maalijaid leidunud, kes oleksid oma ülesande kõrgusel seisnud, siis oleks võidud seda juuti, nagu ta oma närtsinud keha ja kuivanud värisevaid käsi tule ääres soendas, väga hästi talve kehastusena tarvitada. Pärast külma eemalepeletamist pöördus ta ahnelt tema ette lauale pandud aurava supi kallale ja sõi seda niisuguse hoole ja mõnususega, et pidi oletama tema kestvat paastumist.
Vahepeal jätkasid abt ja Cedric oma kõnelust jahipidamisest; leedi Rowena näis ühe oma ümmardajaga mõtteid vahetavat, kuna kõrk tempelrüütel, kelle silmad juudilt Saksi iludusele rändasid, oma peas mõtteid veeretas, mis teda näisid sügavasti huvitavat.
„Imestan, auväärt Cedric,“ ütles abt kõneluse vältusel, „teie armastust oma mehise emakeele vastu ja seda, et te vähemalt jahipidamise müsteeriumisse puutuvais küsimusiski normannide prantsuse keelt tarvitusele ei võta. Kindlasti pole ükski keel jahispordis nii rikas ja ei anna metsastajale nii ulatuvaid abinõusid oma joviaalse kunsti üle kõnelemiseks.“
„Hea isa Aymer,“ ütles saksilane, „teie peaksite teadma, et mina neist meretagustest peenustest suurt ei hooli, sest ilma nendeta võin ma väga hästi jahilõbu maitsta. Ma võin sarve puhuda, kuigi ma seda ei nimeta recheate’iks või morte’iks, võin oma koerad saagi kallale ajada, võin tapetud
54
