helk kadus tema näojoontest, nagu kustub õhtupilvede purpurgi päikese langemisel kaugemale silmaringi varju.
„Leedi,“ ütles ta, „nägu, mida te heaks arvasite mulle näidata, jääb kauaks mul meelde. Seal valitseb pehmus ja headus ning kuigi selle ilma uhkuse või edevuse varjund seguneb nii armsa näoilmega, kuidas võiksime siis laita, et maisel on pisut osa oma ürgolust? Kaua, kaua tahan teie näojooni oma meeles kanda ja Jumal olgu tänatud, et ma oma suursuguse päästja tean ühendatuna...“
Ta peatus ja ta silmi paisusid pisarad. Ruttu kuivatas ta nad ja vastas Rowena hirmunud küsimusele: „Pole midagi, leedi, pole midagi. Aga mu süda pakitseb, kui ma mõtlen Torquilstone ja Templestowe võitlusväljast. Elage hästi. Minu ülesande väiksem osa on veel täitmata: võtke see ehtekastike minult vastu ja ärge ehmatage tema sisu üle.“
Rowena avas väikese hõbedaga ehitud kastikese ja leidis sealt seest kalliskivilise kaelakee ja kõrvarõngad, mille väärtus pidi päratu suur olema.
„See on võimatu,“ ütles Rowena kasti tagasi ulatades, „mina ei või nii kallihinnalist annetust vastu võtta.“
„Pidage ta endale, leedi,“ vastas Rebekka. „Teil on võim, seisus, mõju, meil on rikkus, mis on meie tugevuse kui ka nõrkuse allikaks. Nende ehteasjade väärtus, kuigi seda kümnega kasvatada, ei suudaks seda, mis suudab teie vähemgi soov. Teiega võrreldes on sel annil siis väike väärtus ja minule tähendab temast lahkumine veel vähem. Ärge pange mind uskuma, nagu peaksite ka teie minu rahvast sama halvas arvamises olema, nagu on seda suur hulk. Arvate teie, et mina seda sädelevat kivi oma vabadusest kallimaks pean? või et minu isa võrdleb tema väärtust oma lapse auga? Võtke nad vastu, leedi, minu tarvis pole neil enam väärtust, kunagi ei kanna ma enam kalliskive.“
„Te olete siis õnnetu!“ ütles Rowena, keda Rebekka sõnade toon võpatama pani. „O, jääge meiega, pühade meeste nõuanne päästab teid teie eksivast seadusest ja mina tahan teile õeks olla.“
504
