„Teie lahkute siis Inglismaalt?“ ütles Rowena, varjates vaevalt oma imestust selle haruldase külaskäigu üle.
„Ma lahkun veel enne kuu vahetust, leedi. Minu isal on vend, kes Grenada kuninga Mohammed Boabdili juures suures lugupidamises — sinna me läheme, et muhameedlaste poolt meie rahva peale pandud maksu eest omale rahu ja julget eluolu osta.“
„Kas teid siis Inglismaal samuti ei kaitsta?“ ütles Rowena. „Minu abikaasa on kuninga armualune, kuningas ise on õiglane ja suurmeelne.“
„Leedi,“ ütles Rebekka, „selles ma ei kahtle, kuid Inglise rahvas on metsik tõug, kes tülitseb kas oma naabritega või isekeskis, olles valmis igaüht mõõgaga läbi pistma. Niisuguste juures pole minu rahva lastel kindlat paika. Efraim on pelglik tui, Issachar rõhutud ori, kes on kõveras kahe kandami all. Mitte sõja ja vere maal, mida piiravad vaenulised naabrid ja mida käristavad sisemised tülid, ei ole Iisraelil lootust oma rändamist lõpetada.
„Aga teie, neitsi,“ ütles Rowena, „teil pole ometi midagi siin karta. See, kes Ivanhoe haigevoodil valvas, ei pea ometi Inglismaal midagi kartma, sest normannid ja saksid võistlevad tema ees au pakkumises.“
„Ilusasti öeldud, leedi,“ ütles Rebekka, „ja eesmärk veel ilusam, kuid see ei või olla, sest meie vahel on kuristik. Meie kasvatus kui ka usk keelab meid sellest üle astumast. Elage hästi, kuid enne minekut palun, täitke üks minu palve. Mõrsjaloor katab sinu nägu, tõsta see ja lase mind neid jooni näha, millest kuulujutt nii väga palju räägib.“
„Nad on vaevalt väärt, et neid vaadata,“ ütles Rowena, „kuid lootes, et mu külaline sedasama teeb, kõrvaldan oma loori.“
Nõnda võttiski ta loori näolt ja osalt oma ilu teadvusest, osalt häbelikkuse tõttu kattis puna tema palged, otsaesise, kaela ja rinna. Ka Rebekka punastas, kuid see oli ainult silmapilkne tundevaling, siis sai ta endast võidu ja äraandlik
503
