lest hingetust ilmest, mis on mõnikord omane imeilusaile. Tema selged sinised silmad, varjatud kenade kulmudega, mis küllalt tumedad, et otsaesist ilmestada, näisid võivat sütitada kui ka igatseda, käskida kui ka paluda. Kui õrnus oli niisuguste näojoonte loomulik ilme, siis oli praegusel silmapilgul üldine austamine ja valitsev seisukord selle Saksi leedi iseloomu uhkusega seganud, mis loodusandeid rikastas. Tema rikkalik juus, värvi poolest pruuni ja valge vahelmine, oli kenasti ja meeldivalt lugematuisse lokkidesse korraldatud, mille loomiseks nähtavasti ka loodus kaasa oli aidanud. Neid lokke ehtisid kalliskivid ja juukseid kanti täies pikkuses, nõnda märkides neitsi suursugust ja vaba sündi. Kaelas oli tal kuldkett, mille otsas rippus samast metallist relikvia. Võrudega ehitud käsivarred olid paljad. Riideks oli tal valkjast mererohelisest siidist aluskleit ja pihik, mille peale tõmmatud pikk ja lai kuub, ulatudes maani; viimasel olid väga laiad käised, mis ainult pisut allapoole küünarnukke rippusid. See kuub oli tumepunane ja kõige peenemast villast valmistatud. Kullaga läbikujutud siidloor oli kuue ülemisele jaole kinnitatud, nii et teda võis hispaania kombe järele kas näo ja rinna katteks tarvitada või drapeerimiseks õlgade ümber heita.
Kui Rowena märkas tempelrüütli temasse kiindunud silmi, mida oleks võinud hõõguvate kivisütega võrrelda, varjas ta lugupidavalt oma näo looriga, nõnda mõista andes, et see julge pilk temale meelt mööda pole. Cedric nägi seda liigutust ja tema põhjust. „Härra tempelrüütel,“ ütles ta, „Saksi neitsite palged on liiga vähe päikest saanud, kui et nad ristisõitjate tungivaid pilke suudaksid välja kannatada.“
„Palun vabandust,“ vastas Brian, „kui olen haavanud, see tähendab, ma palun leedi Rowenalt vabandust, sest kaugemale ei vii mind mu alandlikkus mitte.“
„Leedi Rowena,“ ütles prior, „on minu sõbra karistamisega meid kõiki karistanud. Loodan, et ta hiilgavas turniiriseltskonnas mitte nii halastamatu ei ole.“
48
