nimetatud majaülema poole, kes seisis tema selja taga, valge kepp peos, „võta omale kuus teendrit ja vii külalised võõrusruumi. Muretse nende hobuste ja hobueeslite eest ning vaata, et nende saatjail midagi ei puuduks. Kui nad nõuavad, siis lase nad riideid vahetada ja vaata, et oleks käepärast tuli, pesuvesi, viin ja õlu. Käsi kokke veel midagi õhtusöögiks valmistada, mis palju aega ei võta, ja lase seda lauale kanda, kui külalised valmis on seda maitsma. Teata neile, Hundebert, et Cedric ütleks neile ise tere tulemast, kuid tema on tõotuse annud, mitte üle kolme sammu neile kõrgendist eemale vastu minna, kes ei põlvne Saksi kuningate verest. Mine! hoolitse nende eest hästi, et nad oma uhkuses ei võiks öelda: Saksi maamats on ühe hoobiga oma vaesuse kui ka kitsiduse paljastanud."
Majaülem lahkus mitme teendriga oma isanda käskusid täitma, „Prior Aymer!“ kordas Cedric Oswaldile otsa vaadates, „kui ma ei eksi, Giles de Maulevereri, praeguse lord von Middlehami vend?“
Oswald tegi aupakliku jaatava liigutuse. „Tema vend istub mõisas ja usurpeerib parema tõu, Ulfgar von Middlehami tõu pärandusõigusi, aga missugune normannide lord ei tee sedasama? Räägitakse, see kloostriülem olevat vabameelne ja lõbus preester, kes viinakarikat ja jahisarve rohkem armastab kui kirikukella ja raamatut. Hea, las ta tulla, olgu ta tervitatud. Aga kuidas oli selle tempelrüütli nimi?“
„Brian de Bois-Guilbert.“
„Bois-Guilbert?“ ütles Cedric ikka veel pool-endamisi, nagu ta enamasti teenijatega elades harjunud tegema, rääkides enam iseendaga kui teistega. „Bois-Guilbert? See nimi on laialt kuulus headuse kui ka halbuse poolest. Öeldakse, oma ordus olevat ta tubliduse ja vapruse poolest esimene, kuid tal olevat ordu harilikud pahed: uhke, kõrk, halastamata ja himur; kalgi südamega inimene, kes ei tunne maist hirmu ega lugupidamist taeva ees. Nõnda räägivad need vähesed sõdurid, kes Palestiinast tagasi tulnud. — Hea küll, see on ainult üheks ööks, ka tema olgu tervi-
41
