Brian de Bois-Guilbert, kes seal pidi istuma, oli oma paigalt lahkunud ja seisis nüüd ühe pingi äärmise otsa juures, kus istusid orduvennad, kus ta ühe käega oma mantlit hoidis, kuna ta teises käes tupestatud mõõka pidas ja selle otsaga pikkamisi tammepõrandale jooni vedas.
„Õnnetu mees!“ ütles suurmeister, lastes temale osaks saada kaastundvat pilku. „Sa näed, Konrad, kuidas see püha talitus teda piinab. Sinnamaale võib vapra ja auväärilise rüütli viia naisele heidetud pilk, kui selle ilma vürst temaga oma võimu ühendab. Näed sa, tema ei või meie peale oma silmi tõsta, ka selle naise peale mitte, ja kes teab, ehk tõmbab ta oma kurja piinaja ajel neid saladuslikke jooni sinna põrandale? Võib-olla on nad meie elu ja julgeoleku vastu sihitud, kuid meie paneme kurjale vaenlasele vastu ja sülitame talle näkku. Semper Leo percutiatur!“
Seda rääkis suurmeister eraldi oma ustavale poolehoidjale Konrad Mont-Fitchet’le. Peale seda tõstis Lucas Beaumanoir oma häält ja rääkis koosolijaile:
„Auväärt ja vaprad mehed, rüütlid, pretseptorid ja püha ordu liikmed, mu vennad ja lapsed! — Ka teie, suursugused ja vagad kannupoisid, kes püüate selle püha risti kandmise poole! — ning teie, mu vennad Kristuses, ükskõik mis seisusest te olete! Olgu teile teada, et mitte võimupuudus pole selle koosoleku kokkukutsumise põhjuseks, sest meie ebaväärtuslikule isikule on selle kepiga võim antud kõigis meie pühasse ordusse puutuvais asjus kohut mõista ja otsuseid täide saata. Meie rüütelliku ja vaimuliku ordu määrustes ütleb püha Bernard viiekümneüheksandas peatükis, tema ei taha mitte, et orduvennad kokku tuleksid nõu pidama, ehk olgu siis, et suurmeister ise neid selleks käsutab, misläbi meile vabadus on jäetud — niisama ka enam auväärilistele isadele, kes enne meid selles ametis on olnud — vabadus on jäetud otsustada niihästi põhjuse, aja kui ka koha üle, kuhu püha ordu kapiitel kas tervena või osana kokku kutsutakse. Kõigil neil ordu-koosolekuil on meie kohus oma vendade nõuandmist ära kuulata ning siis oma
401
