tooriumist või tulnud suurmeistri kaaslastena. Siia kogunenud nelja pretseptori istmed olid suurmeistri omast madalamad ja seisid sellest pisut tagapool. Rüütlid, kel polnud nii kõrget ametit ordus, istusid pinkidel, mis veel madalamad, asudes pretseptorite toolidest sama palju tagapool, nagu nende toolid suurmeistri omastki. Nende selja taga, kuid ikka veel kõrgendil, seisid ordu kannupoisid lihtsamas valges riides.
Kogu koosolek kandis kõige tõsisemat ilmet ja rüütlite nägudes väljenev sõjamehelik julgus sulas kokku vaimulikule seisusele omase pühalikkusega, mis valitses suurmeistri juuresoleku tõttu igal otsaesisel.
Saali madalama osa täitsid sõjakirveid kandvad valvurid ja teised teendrid, keda uudishimu siia ajanud, et ühe hoobiga näha suurmeistrit ja juudi nõida. Suurem osa neist alamaist inimestest seisis nii või teisiti orduga ühenduses ja kandis sellekohaselt musti riideid. Kuid ka ümberkaudsetele talupoegadele polnud keelatud kohtusaali ilmuda, sest Beaumanoiril oli auahnus seda õpetlikku õigusetendust võimalikult avalikuks muuta. Tema suured sinised silmad näisid seda rahvahulka vaadates laienevat ja tema näos ilmnes auväärilikkuse tundmus ning oletatud teenuse teadvus teostatava ettevõtte suhtes. Asjaajamine algas Taaveti lauluga ja suurmeister ise saatis seda madalal ja pehmel häälel, millelt aastad polnud veel jõudnud võimu võtta, ning Venite exultemus Domino[1] pühalikud kõlad, mis nii sagedasti kostnud tempelrüütlite suust maapealiste vaenlaste vastu minnes, oli Lucas kõige kohasemaks arvanud läheneva võidurõõmu sissejuhatuseks, mida pidi täna pühitsetama pimeduse võimuse üle. Koraali laulmises harjunud saja meeshääle pikaldased toonid tõusid saali võlvide alla ja kõlasid kaarte vahel edasi vägeva veevoo pühaliku kohinana.
Laul vaikinud, laskis suurmeister oma pilgu pikkamisi ringi käia ja pani tähele, et ühe pretseptori iste on tühi.
- ↑ Tulge, hõisakem Jehoovale… Taaveti laul 95.
400
