„Tegid hästi, et mulle sellest teatasid,“ ütles suurmeister; „meie juuresolekul on pretseptor ainult harilik orduvend, kes peab talitama mitte iseenda, vaid oma ülemuse tahtmist mööda — nimelt seda mööda, nagu ütleb pühakiri: „Mind kuuldes kuulab ta mu sõna.“ Meil on väga tähtis Bois-Guilberti kohta midagi teada saada, mis tema eluviisidest räägiks,“ ütles ta oma kaaslase poole pöördudes.
„Temast räägitakse kui tublist ja vaprast,“ ütles Konrad.
„Ja seda õigusega,“ ütles suurmeister; „ainult vapruses pole me oma eelkäijatest ristikangelastest maha jäänud. Aga vend Brian tuli meie ordusse tumedana ja rõhutuna ja nagu mina arvan, võttis ta meie tõotused oma peale ilmast lahtiütlemiseks mitte tõsises hingetarviduses, vaid nõnda, nagu oleks mingisugune rahuldamatus ja nurjaläinud lootused teda selleks ajanud. Nüüd on tema tegevaks ja tõsiseks ässitajaks ning nurisejaks muutunud ja nende juhiks saanud, kes õõnestavad meie autoriteeti, hoolimata sellest, et suurmeistrile võim on antud juba kepi ja vitsa sümbolis: kepp nõrkade toetajana, vits eksijate karistajana. Damian, tooge juut meie ette.“
Kannupoiss lahkus sügava kummardusega ja tuli üürikese aja pärast Yorki Isaakiga tagasi. Ükski alasti ori, kes vägeva vürsti ette astub, ei lähene tema troonile suuremas aukartuses ja hirmus, kui seda tundis juut suurmeistri isiku läheduses. Kui ta kolme jardi kaugusele jõudis, andis suurmeister kepiga märku, et ta enam edasi ei astuks. Juut langes maa peale põlvili ja suudles seda aupakkumise märgiks; üles tõustes ja seisma jäädes pani ta käed rinnale kokku ja laskis ka pea sinna langeda, viibides täielikus hommikumaa orja alanduses.
„Damian,“ ütles suurmeister, „mine ära ja oota meie kutset; ära lase kedagi enne aeda, kui meie oleme siit lahkunud.“ Kannupoiss kummardus ja kadus. „Juut,“ jätkas kõrk vanamees, „pane mind tähele. Meil ei kõlba sinuga kaua kõnelda ega oma aega ning sõnu kellegagi kulutada. Sellepärast räägi lühidalt ja vasta minu küsimustele ning
385
