vägevad sõbrad, meie uhkus, rikkus ja toredus on toonud meile ainult võimsad vaenlased. Meie peame need varandused endast kõrvale heitma, mis viivad vürstid kiusatusse; me peame oma uhkuse jätma, sest see haavab neid; me peame oma lodevad elukombed reformima, mis on pinnaks silmas kogu kristlikul ilmal! Või — pane tähele mu sõnu — meie tempelordu langeb rusudeks kokku ning rahvad ei tunne enam kunagi tema paika.“
„Hoiaks Jumal selle õnnetuse eest!“ ütles pretseptor.
„Aamen,“ ütles suurmeister pühalikult, „kuid kõige pealt peame tema abi ära teenima. Ütlen sulle, Konrad, et ei taeva- ega maavõimud taha kauemini kannatada selle sugupõlve jumalavallatust. Minul on kindlad teated: pind, millel meie hoone asub, on juba õõnestatud, ja iga osake, mis meie oma hoonele juurde lisame, kiirustab ainult tema kuristikkulangemist. Meie peame tagasi tõmbuma ja peame endid näitama ustavate tempelsõduritena, tuues ohvriks oma elukutsele mitte ainult oma verd ja elu, mitte ainult oma nõrkused ja pahed, vaid ka oma rahu ja mõnusused ning loomulikud tundmused, ja peame talitama meestena, kes on kindlad, et nii mõnigi lõbu, mis on lubatav teistele, on meile kui tõotatud tempelsõduritele keelatud.“
Sel silmapilgul tuli keegi kulunud riietes kannupoiss (sest noored algajad orduvennad pidid vanemate peetud riideid kandma) aeda ja suurmeistri ees sügavasti kummardades jäi ta vaikides ootama, et talle luba antaks oma ülesannet täita.
„Kas pole mitte kõlvulisem,“ ütles suurmeister, „et see Damian nõnda kristliku alanduse kehakattes aupakkuvas vaikuses oma ülema ees seisab, kui et ta, nagu paar päeva tagasi, narrina kirevaid riideid kannaks ning ninakalt ja uhkustavalt lobiseks ja kõnniks nagu mõni papagoi? Mis sõnumeid sa tood?“
„Keegi juut seisab värava taga, suursugune ja auväärt isa,“ ütles kannupoiss, „ja palub venna Brian de Bois-Guilbertiga kokku saada.“
384
