dan kahtlejate julgustamise ja prints Johanni isiku kaitsmise. Kui te minult sõnumeid saate, nagu ma seda loodan korraldada, siis ei jää meie ettevõte enam kauaks kahe vahele. „Kannupoiss,“ ütles ta, „rutta minu korterisse ja ütle minu relvameistrile, et ta valmis oleks: sama käsuta Stefen Wetheral, Broad Thoresby ja kolm Spyinghow’d minu juurde, ühes nendega luurajate juht Hugh Bardon. Jumalaga, mu prints, kuni paremate aegadeni.“ Nende sõnadega lahkus ta toast.
„Tema läheb minu venda vangi võtma,“ ütles prints Johann de Bracyle, „ja tunneb selle juures nii vähe südametunnistuse-piina, nagu oleks vangivõetav mõni Saksi franklin. Loodan, et ta meie käske silmas peab ja meie kalli Richardi isiku vastu nõutavat austamist avaldab.“
Vastuseks de Bracy ainult naeratas.
„Neitsi Maria nimel,“ ütles prints Johann, „meie käsud temale olid kõige täpsemad, kuigi ehk teie neid ei kuulnud, sest meie seisime sel silmapilgul aknaõõnsuses. Meie käskisime kõige selgemal sõnal, et ta peab Richardi julgeoleku eest hoolitsema, ja häda Waldemari peale, kui ta oleks sõnakuulmata.“
„Parem lähen tema korterisse,“ ütles de Bracy, „ja seletan talle teie kõrguse soovi, sest kuna see minu kõrvust täiesti mööda libises, võis ta ka Waldemarile tähelepanematuks jääda.“
„Ei, ei,“ ütles prints Johann kärsitult, „kinnitan teile, tema kuulis mind; pealegi on mul teie tarvis muid ülesandeid. Maurice, tulge siia, lubage mind teie õlale tugeneda.“
Niisuguses familjaarses seisangus sammusid nad läbi saali ja prints Johann jätkas kõige usaldusrikkamal intiimsusel: „Mis sa sellest Waldemar Fitzursest arvad, minu armas de Bracy? Tema loodab meie kantsleriks saada. Kindlasti peame enne järele mõtlema, kui me niisuguse kõrge ameti sellele usaldame, kellel nähtavasti nii vähe autundmust on meie vere vastu, sest kuidas muidu oleks võinud ta nii
374
