„Ütlen teile,“ lausus de Bracy tõredalt, „tema kinkis mulle mu elu. Õige, ta saatis mu enda juurest minema ja lükkas minu teenistuse tagasi, mispärast ma muidugi temale poolehoidu ega abi võlgne — kuid ometi ei taha ma ka kätt tema vastu tõsta.“
„Seda pole vajagi, saada Louis Winkelbrand ja paarkümmend piiki.“
„Teil enestel on ju küllalt riiukukkesid tarvitada,“ ütles de Bracy; „minu meestest ei pea ükski sellele ettevõttele välja sõitma.“
„Oled sa siis nõnda kangekaelne, de Bracy?“ küsis prints Johann, „tahad sa siis tõesti minu maha jätta, kuna sa nii sagedasti mulle oma poolehoidu oled kinnitanud?“
„Seda ma ei mõtle,“ ütles de Bracy; „mina tahan teie juurde jääda kõiges, mis rüütlile kohane, olgu võitlusplatsil või lahinguväljal, kuid see röövli-ettevõte ei kuulu minu tõotusse.“
„Tule siia, Waldemar,“ ütles prints; „mina olen õnnetu prints. Minu isal, kuningas Heinrichil, olid ustavad teendrid. Tal tarvitses ainult tähendada, et teda mõni urgitsev preester piinab, ja Thomas-a-Becketi veri voolas tema oma kiriku altaril, kuigi tema oli püha mees. Oh Tracy, Morville ja Brito[1], loiaalsed ja julged alamad, teie nimed ja vaim on surnud! Ja kuigi Reginald Fitzurse on poja järele jätnud, ometi on ta isa truudusest ja julgusest loobunud.“
„Tema pole millestki loobunud,“ ütles Waldemar Fitzurse, „ja et teisiti pole võimalik, siis võtan selle hädaohtliku sammu oma peale. Kallilt pidi minu isa oma truu sõbra nime lunastama ja ometi polnud tema loiaalsuse tõendus Heinrichile midagi selletaolist, nagu mina mõtlen teostada, sest ennemini tungiksin ma kõigi kalendri pühimuste kallale, kui et pean tõstma oda Lõvisüdame vastu. De Bracy, sinule usal-
- ↑ Nimetatud isikud olid Heinrich II hoovkonna liikmed, kes kuninga mõne kirgliku sõna tõttu kuulsa Thomas-a-Becketi tapsid.
373
