ta kutsutud pidule. Seal on enam kui ainult jõud, näib nagu oleks iga löögiga vaenlasele antud kogu võitleja hing. Jumal andku talle see verevalamine andeks! Kole, ometi suurepärane on vaadata, kuidas ainsa mehe käsi ja süda valitsevad sadandete üle.“
„Rebekka,“ ütles Ivanhoe, „sa kirjeldad mulle kangelast; kindlasti puhkavad nad ainult jõudude kogumiseks või abinõude muretsemiseks, et üle kraavi pääseda. Niisuguse mehe juhatusel, nagu sa seda rüütlit kirjeldasid, ei ole arga kartust, külmaverelist viivitust ega võidu-eesmärgist loobumist, mis muutub võidetavate takistuste ja raskuste kõrvaldamisega veel kuulsusrikkamaks. Vannun oma maja au nimel, vannun oma südamedaami nime juures, et olen valmis kas või kümme aastat vangipõlve kannatama, kui võiksin kordki niisuguse rüütli kõrval võidelda samasuguses lahingus.“
„Ah!“ ütles Rebekka oma paigalt akna eest eemaldudes ja haavatud rüütli asemele lähenedes, „see kärsitu tung tegevuse järele, jõupingutus ja ärevus avaldavad sinu nõrka tervisesse kahtlemata halba mõju. Kuidas tahaksite enne teistele haavu lüüa, kui te pole veel parandanud oma teistelt saadud haavu.“
„Rebekka,“ vastas rüütel, „sa ei tea, kui võimatu raske on sellele, kes rüütelliku tegevusega vilunud, tegevusetuses viibida nagu mõni preester või naine, kui tema ümber sünnivad au- ja kuulsusteod. Armastus lahingu vastu on toit, millest elame, võitlusmöllu tolm on õhk, mida hingame! Meie ei ela, meie ei taha kauemini elada, kui võime olla võidurikkad ja kuulsad! Niisugused, mu tüdruk, on rüütliseisuse seadused, millele meie truudust vandunud ja millele ohverdame kõik, mis kallis.“
„Ah!“ ütles juuditüdruk, „mis on see kõik muud kui ohverdamine valeau deemonile või kui käimine läbi Mooloki tule? Mis jääb teile tasuna kõige valatud vere, kõige kannatatud töö ja vaeva, kõigi pisarate eest, mida olete valama pannud, kui surm murrab tugeva mehe piigi ja lõpetab tema sõjahobu jooksu?“
309
