„Taguvärav vangub,“ jätkas Rebekka, „ta murdub, ta läheb hoopide all kildudeks, langeb rusuks, väliskindlus on võetud!… Oh Issand! Nad paiskavad kaitsjad müürilt maha, viskavad nad kraavi… Oh inimesed, kui te tõesti inimesed olete, siis andke neile armu, kes enam ei saa vastu panna!“
„Aga sild — see sild, mis väliskindluse ühendab lossiga — on ka see nende käes?“ hüüdis Ivanhoe.
„Ei,“ vastas Rebekka, „tempelrüütel purustas sillana tarvitatud kitsa plangi — ainult mõned kaitsjad pääsid üle — hüüded ja karjumised, mida te kuulete, räägivad teiste saatusest. Ah! nüüd mõistan, et võitu on veel palju raskem vaadelda kui lahingut ennast!“
„Mis nad nüüd teevad, tüdruk?“ küsis Ivanhoe, „vaata jällegi, nüüd pole aeg verevalamise pärast minestusse langeda.“
„Seks korraks on kõik lõpetatud,“ vastas Rebekka; „meie sõbrad asuvad väliskindlusse, mille nad valdasid, ja see annab neile vaenlase kuulide eest nii hea kaitse, et vahetevahel ainult mõni nool nende pihta lastakse, enam rahurikkumiseks kui tõsiseks kahjutegemiseks.“
„Meie sõbrad,“ ütles Wilfred, „ei jäta muidugi mitte nii hiilgavalt alatud ja nii õnnelikult lõpetatud ettevõtet siiapaika. Seda mitte! Mina panen oma usalduse vaprale rüütlile, kelle kirves purustab raua ja raske tammepuu. Oleks imelik,“ pomises ta endamisi, „kui leiduks kaks, kes niisuguse derring-do’ga[1] toime saaksid — Raudlatt ja kramplukk mustal põhjal, mis võiks see tähendada? Rebekka, kas sa mingit muud märki ei näe, mis musta rüütlit võiks eraldada?“
„Mitte midagi,“ ütles juuditüdruk; „temas on kõik must nagu öine kaarnatiib. Muud midagi ei seleta minu silm, mis teda lähemalt võiks märkida, aga kuna ma kord tema jõupingutust lahingus olen näinud, arvan võivat teda tuhande sõduri seast ära tunda. Ta tormab võitlusse, nagu läheks
- ↑ Derring-do — meeleheitlik vaprus.
308
