Kuid mitte ainult karjumisega ei võidud võitlust lõpetada ja kallaletungijate ägedale surumisele vastasid kaitsjad meeleheitliku vastupanuga. Vibumehed, kes jahipidamisel laskmises vilunud, sihtisid nii hästi, et ükski kaitsja ka vähematki kehaosa näidata ei tohtinud, kui ta ei tahtnud, et teda küünrapikkustest nooltest oleks tabatud. Rahena tihedalt lendavatel nooltel oli ometi igaühel oma märk ja paarikümne kaupa praksusid nad vastu iga müüri pilu, auku või akent, kuhu mõni vaenlane ilmus või kus teda vähemalt aimati. Nõnda langesid noolte läbi kaks või kolm kaitsjat, kuna paljud haavata said. Kuid oma varustuse kaitset usaldades ja oma varjatud seisukorda kasutades võitlesid Front-de-Boeuf ja tema kaaslased püsiva kangekaelsusega kallaletungijate metsiku tormijooksu vastu ja vastasid nooltesajule oma nooltega, vibupüssi-kuulidega ja teiste viske-abinõudega, mis halvemini kaitstud kallaletungijatele rohkem kahju sünnitasid kui need ise kaitsjaile tegid. Noolte ja muude viskeasjade vingumist segas ajuti ainult karjumine, mis kuuldus siis, kui üks või teine pool vastasele tunduvamalt kahju tegi või ise seda sai.
„Ja mina pean haige mungana siin lamama,“ hüüdis Ivanhoe, „kuna mängu, mis mulle vabaduse või surma peab tooma, teiste käed mängivad! Heida jällegi pilk aknast, hea tüdruk, kuid ole ettevaatlik, et vibumehed sind alt ei näe. Vaata veel kord ja ütle, lähevad nad juba tormijooksule.“
Rahuliku julguse ja vahepeal endamisi lausutud palvega kinnitatuna asus Rebekka jällegi akna võre ette, varjates end ometi nõnda, et teda alt ei nähtaks.
„Mis sa näed, Rebekka?“ küsis haavatud rüütel.
„Mitte midagi muud kui ainult tihedat noolesadu, nii et mu silmad virvendama lööbuvad ja ma isegi laskjaid ei näe.“
„Nõnda ei või see kauemini kesta,“ ütles Ivanhoe, „sest kui nad võimuga ei katsu lossi vallata, siis suudavad nooled müüride ja kindluste vastu vähe. Vaata, kas näed seda kramplukuga rüütlit, kena Rebekka, pane tähele, mis teeb tema; kuna tema ju juht on, siis tahaksin teda silmas pidada.“
305
