„Mina ei seleta mingit sõjamärki,“ vastas Rebekka.
„Imelik uudis,“ pomises rüütel, „niisuguse lossi peale tormi joosta ilma mingisuguse liputa või märgita. Kas sa ei näe, kes on juhiks?“
„Keegi mustas varustuses rüütel on kõige silmapaistvam,“ ütles juuditüdruk; „tema üksi on varustatud pealaest kuni jalatallani ja näib kõike juhtivat.“
„Missugust vappi ta oma kilbil kannab?“ küsis Ivanhoe.
„Paistab midagi raudlati ja krampluku sarnast sinisena mustal põhjal.“
„Sinine raudlatt ja kramplukk,“ ütles Ivanhoe; „ma ei tea, kes niisugust vappi võiks kanda, kuid praegu tahaksin, et see oleks minu oma. Kas sa vahest märgusõna ei seleta?“
„Vaevalt näen vappi ennast nii kaugelt,“ vastas Rebekka, „aga kui päike kilbi hästi läikima paneb, siis paistab see, millest ma räägin.“
„Kas teisi juhte ei paista?“ hüüdis kärsitu küsija.
„Ei kedagi silmatorkavamat, nii palju kui mina siit näen,“ ütles Rebekka, „kuid kahtlemata tungitakse lossile ka teistel külgedel kallale. Just praegu valmistavad nad nähtavasti edasi liikuma — Siioni Jumal kaitsku meid! Missugune kohutav vaade! Esimestel, kes lähenevad, on suured kilbid ja plankidest valmistatud varjud, teised järgnevad neile vibusid vinna tõmmates. Nüüd tõstavad nad vibud! Moosese Jumal, kaitse olevusi, keda sa loonud!“
Tema kirjelduse katkestas äkki tormijooksu märguanne, mida puhuti heleda sarvega, mille peale kindlusest vastas kohe normanni pasun ühes tumeda trummipõrinaga nagu teateks, et väljakutse on vastu võetud. Mõlemate poolte karjumine suurendas üldist müra; kallaletungijad hüüdsid: „Püha Georg kena Inglismaa eest!“ ja normannid vastasid: „En avant de Bracy! Beau-séant! Beau-séant! Front-de-Boeuf à la rescousse!“[1] nagu nende juhatajate sõjakisa seda nõudis.
- ↑ Edasi de Bracy!… Front-de-Boeufile appi!
304
