„Uus töö meie mõõkadele,“ ütles Front-de-Boeuf oma kaaslaste poole pöördudes. „Nõnda siis, selle asemel et meile appi tulla, palub Jorvaulx’i kloostriülem ise meilt abi? Need laisad vaimulikud aitavad ikka kõige paremini, kui sul omal kõige rohkem teha! Kuid ütle otseteed välja, preester, mida ootab sinu isand meilt?“
„Ah,“ ütles Ambrosius, „vägivaldsed käed haarasid mu auväärt isanda, pühadest käskudest hoolimata, nagu ma juba nimetasin, ja Beliali mehed röövisid tema kastid ning kohvrid ja võtsid temalt kakssada marka kõige puhtamat kulda, kuna nad peale selle temalt suurt summat nõuavad, enne kui ta nende ümberlõikamata kätest pääseks, mispärast auväärt isa Jumalas teid, kallid sõbrad, palub teda vabastada kas nõutud lunastusraha maksmisega või sõjariistade jõuga, nagu teie ise paremaks peate.“
„Võtku saadan ise seda priorit!“ ütles Front-de-Boeuf; „täna hommikul on ta liiga sügavale kannu põhja vaadanud. Millal on sinu isand kuulnud, et mõni normanni parun oma rahapunga avanud vaimuliku vabastamiseks, kelle rahakott meie omast kümme korda raskem? Ja kuidas peaksime meie ta oma vaprusega vabastama, kui meid endid kümme korda suurem meeste hulk piirab ja kui me iga silmapilk tormijooksu kardame?“
„Just seda tahtsin minagi öelda, kui teie ägedus mulle sõnadeks oleks aega annud,“ ütles munk. „Kuid, aidaku Jumal, mina olen vana ja see neetud kallaletormamine ajab minu pea segi. Ometi on tõsi, et nad kokku kogunevad ja mullavalli müüri äärde ehitavad.“
„Müürile!“ karjus de Bracy, „vaatame, mis need võrukaelad väljas teevad.“ Seda öeldes avas ta võrestatud akna, mis viis välja rõdule, ja hüüdis sealt toasolijaile: „Püha Denis, kuid vana munk toob õiged sõnumed! Nad toovad kaitsekatuseid ja suuri kilpe[1] ja vibumehed seisavad metsaserval nagu must pilv enne rahesadu.“
- ↑ Algkeeles „mantelets‘‘ ja „pavisses“; esimesed — plankidest katus, mille varjul kindlustatud paigale läheneti; teised — samal juhusel tarvitatavad suured kilbid, mis varjasid kogu sõduri keha.
283
