„See on see tõsine Deus vobiscum[1],“ ütles Wamba vagast vennast mööda minnes, „teised olid ainult jäljendid.“
„Püha jumalaema!“ ütles munk rüütlite poole pöördudes, „lõpuks ometi olen kindlas paigas ja kristlaste seas.“
„Kindlas paigas oled sa küll,“ vastas de Bracy, „ja mis kristlikkusse puutub, siis seisab siin parun Reginald Front-de-Boeuf, kelle silmas juut kõige jälgim olevus on, ja hea tempelrüütel Brian de Bois-Guilbert, kelle kohuseks on saratseenide tapmine… Kui need mitte head kristlikud tunnused pole, siis teisi ma neis ei tunne.“
„Teie olete meie auväärt isa, Jorvaulx’i priori Aymeri sõbrad ja liitlased,“ ütles munk, ilma et ta de Bracy vastuse tooni oleks tähele pannud, „ja teie olete kohustatud temale abi andma oma rüütellikkuse tõotuse kui ka halastuse tõttu, sest mis ütleb õnnis püha Augustinus oma raamatus De civitate Dei[2]…“
„Mis ütleb saadan!“ hüüdis Front-de-Boeuf vahele, „või veel parem: ütle, mis sul rääkida, härra preester. Meil on vähe aega pühade kirikuisade sõnade kuulamiseks.“
„Sancta Maria[3]!“ hüüdis isa Ambrosius, „kui ruttu süttivad need pühitsemata ilmalapsed vihale. Kuid olgu teil teada, vaprad rüütlid, et teatud mõrtsukalised kelmid, kes on endast heitnud Jumala kartuse ja ka lugupidamise kiriku vastu ning midagi ei hooli paavsti pühast käsust Si quis, Suadente Diabolo[4]…“
„Vend preester,“ ütles tempelrüütel, „seda kõike teame või aimame meie, aga ütelge meile otseteed, on teie isand, prior Aymer, vangi võetud ja kelle poolt?“
„Kindlasti,“ ütles Ambrosius, „tema on Beliali meeste käes, kes on siin metsas röövliteks ja patustavad püha kirja vastu, mis ütleb: Ära puutu minu võietuid ja ära tee minu preestritele mingit kurja.“
282
