hingede eest palvetades ka tapetud Ulricat ei unustanud, kuna kõik sinu surma leinasid ja austasid, elasid sina meie viha ja põlguse väärilisena — elasid ühes metsiku türanniga, kes tappis sinu lähimad ja kallimad, kes valas ennemini laste vere, kui et ükski meesvõsu suursugusest Torquil Wolfgangeri majast oleks elama jäänud: temaga ühenduses oled sa elanud — seaduseta armuköidikuis!“
„Seaduseta köidikuis, tõepoolest, kuid mitte armuköidikuis,“ vastas vanaeit. „Armastust leidub ennemini igaveses needuses, kui nende neetud võlvide all… Ei, vähemalt seda ei või ma omale mitte ette heita. Viha Front-de-Boeufi vastu täitis mu hinge kõige sügavamalt ja seda isegi tema kuriteoliste õrnuste silmapilgul.“
„Teie vihkasite teda, aga elasite ometi,“ ütles Cedric. „Vilets! kas siis ühtegi pistoda, nuga või juuksenõela ei leidunud! Õnn sulle, et normanni lossi saladused hauasaladuste sarnased on! Oleksin mina ainult aimanud, et Torquili tütar elab oma isa mõrtsukaga räpases ühenduses, ustava saksilase mõõk oleks su kas või sinu armukese kaenlas tabanud.“
„Kas tõesti oleksid sa Torquili nimele selle õiguse osaks lasknud saada?“ ütles Ulrica, sest meie jätame tema võetud nime Urfriedi nüüd maha. „Siis oled sa tõsine saksilane, nagu kuulujutt sinust räägib! Sest isegi nende neetud müüride vahel, kus, nagu sa ütled, süü enda läbinägemata saladuslikkusega katab, isegi siin on Cedricu nimi kõlanud, ja mina, kes olen vilets ja maha tallatud, rõõmustasin mõeldes, et meie õnnetul rahval elab veel kättemaksja. Ka minul olid oma kättemaksu-silmapilgud. Ma tekitasin tülisid meie vaenlaste keskel, muutsin prassimise tapvaks riiuks. Nägin nende verd voolamas, kuulsin nende suriohkeid! Vaata mind, Cedric, kas ei leia sa sellelt närtsinud ja teotatud näolt veel Torquili jooni?“
„Ära küsi minult seda, Ulrica,“ vastas Cedric toonil, milles segatud kurbus jälkusega. „Need jooned sünnitavad sarnasuse, mis tõuseb hauast, kui kurivaim eluta keha hingestab.“
269
