täitma. Ta tühjendas täie peekri ja naine hakkas oma jutustusega peale, nagu oleks ta külalise järeleandmisest rahuldunud.
„Isa, mina pole mitte nii viletsana sündinud,“ algas ta, „nagu sa mind praegu näed. Mina olin vaba, olin õnnelik, mind austati, mind armastati ja mina armastasin. Praegu olen ma vilets ja alatu ori — varemini, ilusana, oma isanda kirgede mängukann — hiljemini, kui ilu kadunud, tema viha ja põlguse ese. Imestad sa, isa, et ma inimsugu vihkan ja kõige rohkem seda tõugu, kes minu niisuguseks teinud? Kas võib see olevus, kes sinu ees seisab ja kelle viha otsib lahutust võimetus needuses, kunagi unustada, et tema oli kord suursuguse Torquilstone thani tütar, kelle ees värisesid tuhanded vasallid?“
„Sina Torquil Wolfgangeri tütar!“ hüüdis Cedric tagasi põrgates. „Sina, sina selle suursuguse saksi tütar, kes oli minu isa sõber ja sõjakaaslane!“
„Sinu isa sõber!“ hüüdis Urfried. „Siis seisab minu ees Saksi Cedric, sest suursugusel Hereward von Rotherwoodil oli ainult üks poeg, kelle nime tuntakse suguvendade seas väga hästi. Aga kui sina oled Cedric von Rotherwood, milleks siis see vaimulik riie? Oled sa meele heitnud isamaa päästmises ja oled rõhumiste eest pelgupaika otsinud kloostri tiiva all?“
„See on ükskõik, kes mina olen,“ ütles Cedric. „Jätka, sa vilets naine, oma jutustust koledusest ja süüst! Süüd peab seal olema, juba ainult selles, et oled elanud ja nüüd seda jutustad.“
„On, on,“ vastas vilets naine, „sügav, must, needusväärne süü, mis koormana minu hingel lasub — süü, mida ükski puhastustuli minu hingelt ei suuda võtta. — Jah, siin saalides, mida värvib minu suursuguse isa ja vendade veri — just neissamus saalides pidin ma nende mõrtsuka armukeseks, orjaks ja tema lõbudest osavõtjaks saama, mis muutis iga minu elustava hinguse kuritööks ja needuseks.“
„Vilets naine!“ hüüdis Cedric. „Ja kuna sinu isa sõbrad, kuna iga truu Saksi süda sinu isa ja tema vaprate poegade
268
