Nõnda öeldes lahkus ta toast irvitaval naeratusel, mis tema näo veel inetumaks tegi. Ta lukustas oma järel ukse ja Rebekka kuulis teda igal sammul trepi järske astmeid needvat, kuna ta ise aeglaselt ja vaevaliselt tornist alla läks.
Rebekka ootas nüüd veel kohutavamat saatust kui Rowena, sest missugune oletus oleks võinud arvata lasta, et juuditüdruku vastu pehmust või viisakust tarvitataks, kuna saksilaste vastu vähemalt nende varigi võis järele jäänud olla. Ent ometi oli Rebekka teatud määral paremas seisukorras kui Rowena, sest tema oli järelemõtlemise ja karakteri loomuliku tugevuse tõttu rohkem ette valmistatud teda ähvardavale hädaohule. Kindla ja vaatleva loomu tõttu oli ta juba varasest lapsepõlvest saadik oma kodus ning ka jõukate heebrealaste majas avalduva rikkuse ja toreduse keskel tähele pannud neid raskeid olusid, milles seda küllust maitsti. Pidutseva Damoklesena nägi Rebekka alati keset seda toredust mõõka oma rahva pea kohal rippuvat ainukese juuksekarva otsas. Need vaatlused olid tema loomuse taltsutanud ja arukale järelemõtlemisele sundinud, kuna ta teistes oludes ehk kõrkusele, uhkusele ja kangekaelsusele oleks kaldunud.
Isa eeskuju ja manitsuse tõttu oli Rebekka harjunud kõigi vastu viisakas olema, kes temale lähenesid. Küll ei suutnud ta tema liialdatud alandlikkust järele aimata, sest tema loomule olid madalus ja alaline kartus võõrad; tema talitas uhkes alandlikkuses, nagu heidaks ta põlatud rahva tütrena ümbritsevaile oludele alla, kuna ta aga ise selle juures arvamisel oli, et tema oma teenuste tõttu kõrgemal astmel peaks seisma, kui seda lubasid omavoliliselt despootilised usulised eelarvamised.
Nõnda halbadele oludele ettevalmistatuna omandas ta tarviliku kindluse nendes talitamiseks. Tema praegune seisukord nõudis temalt kogu tema meelekindlust ja tema oli kõige peale valmis.
Tema esimeseks ülesandeks oli ruumi läbi vaadata, kuid see pakkus vähe lootust olgu põgenemiseks või kaitseks. Temal polnud salakäike ega salauksi ning peale ukse, millest
240
