„Halastuse nimel,“ ütles Rebekka, „ütle mulle, mis on mul oodata selle vägivalla tagajärjena, mis mu siia toonud? Tahavad nad minu elu mu usu lunastuseks? Ma annan neile ta hea meelega.“
„Sinu elu, kallike?“ vastas eit, „mis lõbu see neile valmistaks? Usu, sinu elu pole mitte hädaohus. Nad tarvitavad sind samuti, nagu peeti kord küllalt heaks talitada suursuguse Saksi tüdrukuga. Ja kas peaks sinusugune juuditüdruk hädaldama, et tema midagi paremat ei leia? Vaata mulle otsa: mina olin kord noor ja kaks korda nii ilus kui sina, kui Front-de-Boeuf, selle Reginaldi isa, ja tema normannid selle lossi tormiga valdasid. Minu isa ja tema seitse poega kaitsid oma pärandust samm sammult, tuba toalt. Polnud ainustki ruumi, polnud ainustki trepiastet, mida poleks niisutatud nende verega. Nemad surid viimse meheni ja enne kui nende surnukehad jõudsid jahtuda ja nende veri kuivada, sain mina võitja saagiks ja naeruks!“
„Kas pole siis mingit abi? Kas pole mingit abinõu põgenemiseks?“ küsis Rebekka. „Rikkalikult, rikkalikult tasuksime sinu abi.“
„Ära mõtle selle peale,“ ütles eit, „siit pole muud pääseteed kui aga surmavärav ja hilja, liiga hilja“, lisas ta oma halli pead kõigutades juurde, „avaneb ta meile. Kuid trööstiks on teadmine, et ükskord jäävad meist siia maa peale teised, kes on sama viletsad nagu meie isegi. Ela hästi, juudineiu! Juut või pagan, saatus on ikka ühesugune, sest sul on ju inimestega tegemist, kes ei tunne südametunnistust ega halastust. Ela hästi siis, ütlen ma. Minu lõng on kedratud, sinu ülesanne algab alles.“
„Pea, pea, taeva nimel!“ hüüdis Rebekka, „pea, kuigi see oleks minu needmiseks ja teotamiseks — sinu juuresolu on ometi mingisugunegi kaitse.“
„Isegi Jumala ema juuresolu poleks sulle kaitseks,“ vastas vana naisterahvas. „Seal ta seisab,“ ütles ta neitsi Maria lihtsale pildile näidates, „eks vaata, kas ta suudab sinult ootavat saatust pöörda.“
239
