kabelis) mitmes paigas sisse langenud. Nõnda mine otseteed edasi…“
„Sisselangenud jalgtee — järsk kallas — madal koht ja soo!“ ütles rüütel talle vahele. „Härra pagulane, kui te ka kõige püham oleksite nende seas, kes kunagi habet kannud ning palveid lugenud, ometi ei suudaks te mind võita pimedas niisuguse tee käimiseks. Mina ütlen sulle, et sinul, kes sa ümbruse heldusest elad, mida sa vaevalt ära teeninud, mingit õigust pole teekäijale peavarju keelata, kui ta hädas on. Sellepärast kas ava uks või püha risti nimel, ma löön ta sisse ning avan omale sissekäigu ise.“
„Sõber teekäija,“ vastas pagulane, „ära ole nii häbemata. Kui sa mind sunnid oma kaitseks maisi sõjariistu tarvitama, siis seda halvem sinule.“
Sel silmapilgul muutus tumedalt kostev urisemine ja haukumine, mida rüütel tänini kuulnud, valjuks ja vihaseks ja pani ta arvama, et pagulane vägivaldset sissemurdmist kartes kuskilt siseruumist koerad omale appi on kutsunud. Pagulase ebavõõrussõbralikust ettevalmistusest pahandatult lõi rüütel jalaga nii pööraselt vastu ust, et piidad ja hinged tudisesid.
Pagulane, kes oma ust teist korda enam niisuguse hoobi hooleks ei tahtnud anda, hüüdis valjusti: „Kannatust, kannatust, jäta oma ramm teiseks korraks, armas teekäija, ma avan ukse silmapilk, kuigi sa sellest vähe lõbu maitsed.“
Nõnda avatigi uks ja pagulane, suure, tugeva kasvuga mees, kes kandis kotiriidest peakatet ja kuube ning kõrkjast vööd ümber keha, seisis rüütli ees. Ühes käes oli tal põlev tõrvalont, teises mets-õunapuust jäme ja tugev tümika taoline kepp. Kaks karvast koera, pool hurta, pool buldoggi, olid valmis teekäija kallale kargama, niipea kui uks avaneks. Aga kui tõrvalondi helk langes väljasseisva rüütli toredale kiivritutile ning kuldkannustele, muutis pagulane nähtavasti oma esialgse kavatsuse ja vaigistas koerte viha ning muutes oma tooni mingisuguseks matsiliseks viisakuseks kutsus ta rüütlit onni sisse astuma, vabandades oma vastuseismist sisse-
171
