Kulus mõni silmapilk, enne kui ta vastuse sai, ja kui see viimaks tuli, polnud ta sugugi nii lahke.
„Mine edasi, kes sa ka oleksid,“ ütles madal kähisev hääl onnist, „ja ära sega Jumala ja püha Dunstani[1] sulast tema õhtupalves.“
„Auväärt isa,“ vastas rüütel, „mina olen metsa eksinud vaene rändaja ja annan sulle võimaluse võõrussõprust ja heldust teostada.“
„Armas vend,“ ütles pagulane seestpoolt, „neitsi Maria ja püha Dunstani tahtmisel olen ma määratud nende vooruste avaldamise esemeks, mitte aga nende teostamiseks minu enda poolt. Mul pole mingit toidumoona, mida ma võiksin koeragagi jagada ja iga vähegi hellitatud hobune põlgaks minu aset, sellepärast mine oma teed ja Jumal juhatagu sind.“
„Aga kuidas,“ vastas rüütel, „võiksin ma pimeda tulekul niisuguses metsas, nagu see siin, teed leida? Palun teid, auväärt isa, kui olete kristlane, oma uks avada ja vähemalt mulle teedki juhatada.“
„Ja mina palun teid, kristlik vend,“ vastas pagulane, „mind mitte enam segada. Teie segasite juba ühe pater’i, kaks ave’t ja ühe credo[2], mis ma kui vilets patune enne kuu tõusu oma tõotust mööda pean lugema.“
„Tee, tee!“ karjus rüütel, „juhata mulle teed, kui mul enam muud pole sinult loota.“
„Tee võib kergesti leida,“ vastas pagulane. „Jalgtee viib läbi metsa soo juurde ja sealt pääsed madalale paigale jões, kust praegu läbi saab, sest vihmad on üle jäänud. Oled sa jõest läbi, siis hoidu pahemat kätt kallast ja ole ettevaatlik, sest see on pisut järsk ja jalgtee olevat kuuldavasti (sest mina ise lahkun harva oma kohustusist siin
- ↑ Püha Dunstan oli Canterbury peapiiskopp X aastasaja teisel poolel. Tõlk.
- ↑ Pater noster — Meie isa palve; ave, ave Maria — ingli tervitus Maarjale (Luuk. ev. 1, 28); credo — usutunnistus.
170
