„Tema tahab, et see saladuseks jääks,“ vastas Gurth, „ja minult muidugi ei kuule teie selle kohta midagi.“
„Mis on sinu oma nimi ja missugune su suguvõsa?“
„Seda öelda tähendaks avaldada ka isanda omi,“ ütles Gurth.
„Sa oled häbemata poiss,“ ütles röövel, „kuid sellest hiljemini. Kust sai sinu isand selle kulla? On see tema pärandus või kust ta tema võttis?“
„Võttis oma tubli odaga,“ vastas Gurth. „Siin kotis on nelja hea hobuse ja varustuse hind.“
„Kuipalju seal on?“ küsis röövel.
„Kakssada tsehiini.“
„Ainult kakssada tsehiini!“ ütles röövel. „Teie isand oli võidetute vastu armuline ja nõudis liiga madala lunastuse. Nimeta maksjad.“
Gurth tegi seda.
„Missugune lunastus määrati tempelrüütel Brian de Bois-Guilberti hobuse ja varustuse eest? — Sa näed ju, mind sa petta ei saa.“
„Mu isand,“ vastas Gurth, „ei taha tempelrüütlilt muud lunastust kui aga tema südameverd. Nemad on väljakutse tõttu verivaenluses ja ei või sellepärast viisakalt teineteisega läbi käia.“
„Tõepoolest!“ hüüdis röövel ja peatus peale seda. „Ja mis tegid sa selle summaga Ashbys?“
„Mina läksin,“ ütles Gurth, „Yorki Isaaki juurde temale ta hobust ja varustust tasuma, mis ta minu isandale selleks turniiriks nõutanud.“
„Ja kui palju maksid sa Isaakile? Ma arvan, raskuse järele on kotis veelgi kakssada tsehiini.“
„Isaakile maksin ma,“ ütles saksilane, „kaheksakümmend tsehiini ja tema andis mulle selle asemel sada tagasi.“
„Kuidas! mis!“ hüüdsid kõik röövlid korraga, „julged sa meiega mängida, et sa nii häbemata valetad?“
124
