nad ootamata lageda koha leidsid ja kus puuoksad ning lehed kuukiirtele takistuseks ei olnud. Siin ühinesid eelmistega kaks uut isikut, kes nähtavasti samasse rühma kuulusid. Neil olid lühikesed mõõgad vööl ja tublid porgud käes ja nagu Gurth nüüd nägi, kandsid nad kõik näokatteid, mis nende elukutse kohta enam mingit kahtlust ei jätnud, kuigi see veel tänini oleks võinud nõnda olla.
„Kui palju sul raha on, võrukael?“ küsis üks varas.
„Kolmkümmend tsehiini minu oma,“ vastas Gurth urisevalt.
„Saak, saak!“ hüüdsid röövlid, „saksilasel on kolmkümmend tsehiini taskus ja tuleb külast kainelt koju! Kõige vastuvaidlematum ja paratamatum saak — kõik, mis tal on.“
„Ma korjasin, et end vabaks osta,“ ütles Gurth.
„Sina oled eesel,“ vastas üks varas, „kolm pudelit topeltõlut oleksid su sama vabaks teinud, nagu su isandki, veel vabamakski, kui ta on saksilane nagu sina ise.“
„Kurb tõde,“ vastas Gurth, „aga kui need kolmkümmend tsehiini minu ja mu käed teilt vabaks võivad osta, siis annan ma nad teile.“
„Pea,“ ütles üks, kel teiste seas teatud mõju, „sinu kotis, nagu läbi mantli katsudes tundub, on rohkem raha, kui sa meile ütlesid.“
„See on minu hea isanda rüütli oma,“ vastas Gurth, „millest ma muidugi ainustki sõna poleks lausunud, kui te minu varandusega oleksite rahuldunud.“
„Sa oled aus mees, kindlasti,“ vastas röövel, „ja meie ei jumalda püha Nikolaust mitte sedavõrt, et sa oma kolmekümmet tsehiini ei võiks päästa, kui sa meie vastu otsekohene oled. Ajutiseks usalda aga oma hoiulolev varandus meie hoolde.“ Nõnda öeldes võttis ta Gurthi rinnalt suure nahktasku, milles peitus Rebekka antud kullakott, niisama ka ülejäänud kullatükid, ning jätkas siis oma juurdlust: „Kes on su isand?“
„Pärandusetu rüütel,“ vastas Gurth.
„Kelle tubli oda tänasel turniiril võidu sai?“ ütles röövel. „Kuidas on tema nimi ja missugune ta suguvõsa?“
123
