kahe sabati vahelmised sissetulekud, aga ometi võib see ehk paremini lõppeda, kui ma praegu mõtlen, sest see on hea noormees.“
„Kindlasti,“ ütles Rebekka, „sa ei kahetse, et sa võõra rüütli heateo tasusid.“
„Ma loodan küll, tütar,“ vastas Isaak, „aga ma loodan ka Siioni ülesehitamist. Aga sama hästi võiksime loota oma lihalikkude silmega näha uue templi müüre ja torne, kui leida kristlase, olgugi ta kõige parem, kes maksaks juudile võla, ilma et kartus kohtuniku ja vangitorni ees teda selleks ei sunniks.“
Nõnda öeldes jätkas ta oma kõndimist mööda tuba edasi-tagasi. Ja Rebekka, nähes, et tema lohutuskatse ainult uued murepõhjused elustab, loobus oma asjata jõupingutusest — tark talitusviis, mida kõigile trööstijaile ja nõuandjaile samasugustes oludes võib soovitada.
Ilm pimenes juba, kui keegi teender-juut sisse astus ja kaks hõbelampi ühes lõhnava õliga lauale pani. Samal ajal tõi teine teender eebenipuust ja hõbe-ehetega kandikul kõige kallimat viina ning maitsvamat kehakinnitust, sest kodus ei loobunud juudid mingisuguseist kulukaist mõnusustest. Ka teatas teender Isaakile, et keegi natsareenlane (nõnda nimetasid nad isekeskis kristlasi) soovib temaga rääkida. Kes ärist tahab elada, peab alati valmis olema mõnd ärisõpra vastu võtma. Isaak pani viinaklaasi, mida ta veel polnud huulile tõstnud, lauale tagasi ja tütrele öeldes: „loori end,“ käskis ta võõra sisse tuua.
Niipea kui Rebekka hõbegaasist looriga, mis maani ulatus, oma peened näojooned oli katnud, avanes uks ja sisse astus oma laias normanni mantlis Gurth. Tema välimus oli ennemini kahtlane kui mõjuv, iseäranis sellepärast, et ta oma peakatte veel sügavamalt üle silmade vajutas.
„Oled sina Yorki Isaak?“ küsis Gurth saksi keeles.
„Olen,“ vastas Isaak samas keeles (sest äri ajades oli ta kõik Inglismaal räägitavad keeled omandanud), „ja kes oled sina?“
116
