„Aga, isa,“ ütles Rebekka, „sa näisid ju heal meelel selle kulla prints Johannile andvat.“
„Heal meelel? Tulgu kõik Egiptuse nuhtlused tema peale! — Heal meelel, ütled sa?… Jah, niisama heal meelel nagu ma Lyoni lahes oma kauba laeva kergendamiseks üle parda merre pildusin, sest laev ähvardas muidu põhja minna — ehtisin vahutavad vood oma valitud siidriidega — lõhnastasin kobrutavat vahtu mirri ja aloega — rikastasin meresügavusi kulla ja hõbedaga! Kas polnud ka see kirjeldamata viletsuse silmapilk, kuigi mu omad käed selle ohvri tõid?“
„Kuid see oli ohver, mida taevas nõudis meie elu päästmiseks,“ vastas Rebekka, „ja meie isade jumal on sest ajast saadik sinu äri ja kaubaladusid õnnistanud.“
„Ah,“ vastas Isaak, „aga kui mõni türann oma käe nende peale paneb ja sunnib mind sealjuures naeratama? Oh tütar, meie oleme siin ilmas põgenemas ja päranduseta, ja kõige halvem, mis meie suguvõsa tabanud, on see, et kui meile ülekohut tehakse ja meid paljaks röövitakse, siis terve ilm ümberringi naerab ja me oleme sunnitud oma haavatud tundmuse maha suruma ning taltsalt naeratama, kuna me peaksime vapralt kätte maksma.“
„Ära mõtle nõnda, isa,“ ütles Rebekka, „meie elul on ka oma head küljed. Olgu need paganad nii julmad ja rõhuvad kui tahes, ometi olenevad nad teatud määral laialipillatud Siioni lastest, keda nad põlgavad ja taga kiusavad. Ilma meie rikkuseta ei suudaks nad oma mehi sõjas varustada ega rahuaegseid mõnususi maitsta, ja raha, mis me neile laename, tuleb kasvanult meie kastidesse tagasi. Meie oleme kui rohi, mis seda paremini lokkab, mida rohkem tema peal tallatakse. Isegi tänane pidu ei läinud muidu, kui pidi põlatud juudi nõusoleku muretsema, kes kulude eest hoolitses.“
„Tütar,“ ütles Isaak, „sina puudutad üht teist murekeelt. Tubli täkk ja kallis varustus, mille väärtus Leicesteri Kirjath Jairamiga aetud äri tulu suurune — see oleks mulle raske kaotus, ah, kaotus, mis neelab nädala sissetulekud, — ah,
115
