ahnuse-rõõmud; Ivan Iljitschi pärisrõõmud olivad aga kaardimängu-rõõmud. Ta tunnistas ise, et — pärast kõike, pärast ükskõik missuguseid kurbi elu sündmusi — ainukeseks rõõmuks, mis küünlana kõikide teiste rõõmude ees põleb, võimalus on vindilauda istuda hääde mängijatega ja vaiksete kaaslastega ning tingimata neljakesi (viiekesi on väga valus välja käia, ehk sa küll näo teed, nagu armastaksid sa seda väga), ja targalt ning tõsiselt mängida (kui hääd kaardid on), pärast õhtust süüa ja klaas viina juua. Magama heitis Ivan Iljitsch pärast kaardimängu ikka hääs meeleolus, iseäranis kui ta pisut oli võitnud (suur võit ei pakkunud lõbu).
Nõnda elasivad nad. Neil liikus kõige parem seltskond, käisid tähtsad inimesed, käisid ka noored inimesed.
Oma tutvuse-ringkonna kohta olivad mees, naine ja tüiar täiesti ühel arvamisel ja ilma et nad kokku oleksivad rääkinud, tõrjusivad nad eemale ja vabastasivad endid kõiksugustest vastumeelsetest sõpradest ja sugulastest, kes õrnustega nende juurde tormasivad võõrastetuppa, mille seintel Jaapani vaagnad asenesivad. Varsti jäivad need sõbrad ära ja Golovinide juures käis ainult kõige parem seltskond. Nooredmehed lipitsesivad Liisakese ümber, ja Petrischtschev, Dimitri Ivanovitsch Petrischtschevi poeg ja tema ainuke pärija, kohtu-uurija, hakkas Liisa ümber lipitsema, nii et Ivan Iljitsch selle üle juba Praskovja Feodorovnaga rääkima hakkas: kas neid vast troikaga sõitma ei peaks viima või näitemängu toime panema? Nõnda elasivad nad. Kõik läks nõnda muutmatult edasi ja kõik oli väga hää.
