käis gümnasiumis, valmistas oma õpetükka järelaitajate juhatusel ja õppis korralikult kõike seda, mida gümnasiumis õpetatakse. Kõik oli hästi. Pärast lõunat, kui võõraid ei olnud, luges Ivan Iljitsch mõnikord raamatut, millest palju räägiti, ja õhtul asus ta kohtuasjade kallale, s. o. luges paberid, vaatas seadusi järele, võrdles tunnistusi ja otsis neile vastavaid seadusepunkta. Selles tegevuses ei tundnud ta ei igavust ega rõõmu. Oli igav, siis võis kaardilauda istuda, ei aga saanud ta kaarta mängida, siis oli ometi parem asju ajada kui üksi või ühes naisega istuda. Iseäralikku lõbu pakkusivad Ivan Iljitschile väiksed lõunasöögid, kuhu ta seltskondlise seisukorra poolest tähtsaid mehi ja naisi kutsus, ja nendega aja mööda saatmine, mis sarnane oleks nende inimeste hariliku aja mööda saatmisega, nagu ka tema võõrastetuba kõigi võõrastetubade sarnane oli.
Kord oli neil isegi piduõhtu, tantsiti. Ja Ivan Iljitsch oli rõõmus ning kõik oli hää, ainult naisega sattusid nad suhkrukookide ja kompvekkide pärast ägedasse riidu; Praskovja Feodorovnal oli oma plaan, kuna aga Ivan Iljitsch nõudis, et koogid kalli suhkrupagari juurest võetaks; ja ta võttiski palju suhkrukooka ning riid tõusis sellest, et koogid järel jäivad, kuid suhkrupagarile pidi nelikümmend viis rubla maksma. Riid oli suur ja vastik, nii et Praskovja Feodorovna mehele ütles: „lollpää“. Tema aga haaras omal pääst kätega kinni ja tuletas kuidagi lahutamist meelde. Õhtu ise oli aga rõõmus. Oli parem seltskond ja Ivan Iljitsch tantsis vürstinna Trufonovaga, selle õega, kes tuntuks sai seltsi asutamisega — „Vii minu mure ära“. Ametirõõmud olivad enesearmastuse-rõõmud, seltskondlised rõõmud olivad au-
