wastu, aga ta langes ise hulga oma wapramatega Kuurlaste wastu sõdides. Sellega aga ei lõpnud sõda ega jäänud Kuurlased wõitjateks. Niipea kui kuninga surma sõnum laiali lagunes, waliti kohe tema poeg
b. Amalus (2556) uueks kuningaks. Temaga kaalus sõjaõnn Gootide poole ning Kuurlased saiwad alla heidetud. Aga wabas põlwes harjunud Kuurlased ei tahtnud wõrast iket kanda, waid kihutasiwad ka Eestlased ja Liiwlased Amaluse wastu üles. Eestlased, kes sel ajal kellegi wõera riigi alamad ei olnud 38). kartsiwad, kui naabrid Kuurlased ära saawad wõidetud, siis wõiks nende käsi wahest ka nõndasama pahaste käia ning tõotasiwad sellepärast Kuurlastele appi minna. Aga sellega oliwad nad märgist mööda lasknud. Kui Gootid sellest ühendusest kuulsiwad, palusiwad nad õhtupoolsed 39) Gootid ja Rootslased enestele appi. Ja Rootsi ja Gooti kuningas
d. Gotilla ühendas ennast hommikupoolsete Gootidega ning kaks wägewat kuningat tuliwad suure sõjawäega Eestlaste ja Kuurlaste peale ning sundisiwad neid oma alamateks. Nad pidiwad nüüd niihästi Amalusele kui ka Gotillale maksusid maksma. Wastu tõrkujatele Kuurlastele pandi kahekordne maks peale. Nõnda pidi üks majaisa tihti poja ühe ja sulase teise kuninga teenistusesse andma 39) ja ka maksusid kahele poole maksma. Aga Gootide alla ei jäänud Eestlased ega Kuurlased kaua, sest juba järgmise kuninga
e. Godarichi (2590) ajal läksiwad Gootlaste sisimised tülid nõnda suureks, et üks osa koguni maalt wälja rändas omale uut eluaset otsima. Tema poeg
g. Filimer (2618) rändas terwe rahwaga lõuna poole
