Üleüldine isamaa ajalugu/T3
Pühad.
1) Eestlased mõõtsiwad oma aega taewa kuude järele. Ka see näitab, et nad taewatundmises mitte wäga madala järje peal ei seisnud.
2) Недѣля. Wene keeles.
3) Freyjurdag — reedi. Laujardag — laupäew. Laupäewa arwab Fählmann sõnast laduma (ladu ehk laopäew) tulnud olema. Verhandl. der gel. Ehstn. Gesellschaft I, Heft 1, 40. — Scriptores rerum Livon. II. 684.
4) Kes wana sarwikuga ühendusesse tahtis astuda, see pidi seda neljapäewa õhtutel tegema. Neljapäewa õhtutel mindi raha auku kaewama, walmistati puuki, pisuhända jne. ning käidi kosjasgi. Kosjakäik neljapäewal on tänini alale jäänud.
5) Luce, Wahrh. und Muthm. Saaremaal peeti hiljuti weel neljapäewa õhtul püha, kus torupilli puhuti, kiiguti ja muul wiisil lõbu otsiti.
6) Alamal pool, waata Hariduse seis, tähen. 38).
7) Jung, Sitzungsber. d. g. e. G. 1880, 36.
8) Kreutzwald, Über den Char. d. e. Mythol. Wiedemann, Leben d. Ehsten 366. Inland 1852, 950. Einhorn, 58. Hiärne, 37.
9) Kreutzwald, Verhandl. d. g. e. G. II, 3. anne.
10) Siin on Uku mõista, sest tema oli toonela wägew walitseja. Bertram, Ilmatar.
11) Boecler, Der Ehsten Gebräuche 93.
12) Sealsamas.
13) Kreutzwald, Über den Charakter der estn. Mythologie, Verhandlungen II, Heft, 3, lk. 45—47. Kalewipoeg I, 845. II, 501, 546. III. 333, 702. V 745. IX 584. XI 452, XVI 899, XVII 846, XIX 579. Petersen, Finnische Mythol. Castrén, Finnische Mythol. Bertram, Ilmatar 260. Holtzmayer, Osil II, 9. Wiedemann 444. Neus, Mythische und Mag. Lieder 63.
Hariduse seis.
1) Truusmann, Kust ja kudas algab Eestl. ajalugu? Oma Maa 1887, 203. — V. Brackel, Mittheilungen aus der livl. Gesch. II, 341. — Strinnholm, I, ja II.
2) Wulfstani reisikiri, waata surnute matmine.
3) Grewingk, Das Steinalter der Ostseeprov. ja Sitzungsberichte 1876, 87. Kruse, Necrolivonica. Hausmann, Olewik 1892 nr. 8. Müller, Der ugrische Volksstamm I, 345, ja II. 382.
4) Bähr, die Gräber der Liven, lk. 17. Grewingk, Sitzungsber. 1876, 100. Kruse, Necrolivonica.
5) Einhorn, Revorm. gent. lett. cap. 6. Boecler, Der Ehsten abergl. Gebräuche 23. — Luce, Wahrh. und Muthm. ütleb, et Saarlased weel selle aastasaja hakatusel surnutele sööki ja tarwilisi asju, nagu nõela niiti jne., hauda ühes pannud. I. 3 lk. 352.
6) Brackel, Mittheil. II, 2343.
7) Kalewipoja mõõk VI. 399—442. Müller, der ugr. V. I, 180.
8) Juta kuldne silmawari (Jürgenstein, Juta eeskõne), taewas kuu ja tähtedega (waata loomise lugu).
9) Fählmann, Wie ist der heidnische Glaube der Estn. beschaffen? Blumberg, Kodumaa tundm.
10) Selle warju läbi wõis Juta neitsi kadunud õnne nii elawalt oma mälestusesse nõiduda, nagu elaks ta tõeste nende sees. Ka headele inimestele laenas Juta oma kuld silmawarju õnne uuesti ära elamiseks.
11) Kõik meistrid nimetatakse sepa nimega: puusepp, raudsepp, kingissepp, kuldsepp, rätsepp, tõllasepp, müürisepp, lukusepp jne.
12) Kruse, Necroliv. — Grewingk, Steinalter. Ledebur, Über die in den balt. Ländern in der Erde gefundenen Zeugnisse eines Handelsreisenden z. Zeit der arab. Weltherrschaft, Brl. 1840.
13) Holzmayer, das Kriegswesen der alt Oeseler.
14) Hueck, die Bauerburgen, teab, et neid 50 aasta eest juba 60 nimetada. Selle aja sees on wähemalt 40 juurde leitud.
15) Saal, Wambola 15. Kruse, die Burg Soontagana, Hueck, die Bauerburgen, Brackel, Mittheil. II.
17) Brackel, Mittheil. II, 344. — Olewik, 1882, 14.
20) L. H. 15, 3.
22) Austurweg. Kruse, Urgesch. 402—405, 412—418.
23) Düna jõge mööda mindi kuni Dnepperi hallikateni ning sealt mustamerde. Kerged sõiduriistad kanti maad mööda ühest jõest teise. Teine kaubatee käis Neewa ja Wolga jõe kaudu.
24) Fönitsia rahwas (Kruse, Urg. 60—72), Greeka r. (Kruse 212—308) ja Rooma r. (Kruse 308—402).
25) Need rahwad kauplesiwad wahetamise teel. Nyenstädt kap. 3.
26) Theodorich Suur saatis Eestlastele kallid kingitusi (waata muinasajalugu) ning tõotas nendega sõbruses elada, mis ta saadikutele kirjalikult kinnitas. Ka tema ülemate ametnikkude seas oli Tschudi sugust mehi.
27) Cassidori kiri Eestlastele, waata allpool.
28) L. H. 14, 10.
29) Adam Bremensis. De situ Daniae 77.
30) Arndt, Livl. Chronik II, 177. Torfaei, Histor. Norv. I, 2 jagu 158. Täis topitud looma nahad hõbedaga. L. H.
31) Schefferus, Lapponia cap. 57. Biarma jumala kujul kuld kaus kuld rahaga süles ning kaelas kuld keed. Strinnholm I, 258. Das Inland, 1861.
32) Kelch oli õpetaja Eestimaal, pärast Tallinas, kus ta 1710 katku kätte ära suri.
33) Tema Liiwima kroonika 22. Amelung, Rev. Zeitung 1881 nr. 183 ja 184.
34) Olewiku Taewa kaart ja Olewiku lisa 1885.
35) Luce, Wahrh. u. Muthm. 104.
36) Olewiku lisa 1888, 166. Wiedemann 337 kunni 342.
37) Aastal 493, waata all pool.
38) Hupel Topogr. nachrichten III. 366. Rußwurm Eibofolke II. 167—179. Hartmann das vaterl. Museum lk. 168 tahwel VII, Verhandl. d. g. e. G. Bnd. VI. Stein, Sitzungsberichte der Berliner G. für Antropologie 1879 lk. 340—342. Hildebrandt sealsamas 1880, 159—160. Steida Siz. ber. d. g. e. G. 1880, 32—36 ja 1881, 127—130. Amelung, Sealsamas 154—171 j. n. e. Wiedemann 463.
39) Hiärne 49. Monum. Liv. ant. I.
40) Amelung, Sitzungsber. 1881, 163.
41) Faulmann, Illustrirte Geschichte der Schrift 219.
42) Amelung, ülem kooliõp. Tartus.
43) Kruse, Urgesch. 184.
44) Gutslaff, Kurzgefaßste Anleitung zur Estn. Spr. 14.
45) Kruse, Urg. 495. Tema oli üks nendest, kes kõik wõeraste poolt tunnistas tulnud olema, mis Eestlaste juures kõige wähematgi waimu ärkust awaldas. Oma otsustamises ei olnud ta ka mitte õige kohtumõistja. Tema nõuu paistab wälja, kui meie Theodorich Suure kirja ta ümberpanekuga wõrdleme. Seal peab ta omale wõltsimist süüks anda laskma. Wõrdle tema ümberpanekut tema Urgesch. ja Rutenbergi tõlkega selle ajaloo sissejuhatuses!
46) Hupel, Topogr. Nachr. II, 164.
47) Hiärne 49, Mon. Liv. antquae I.
48) Amelung, Sitzungsber. 1881, 156.
49) Amelung, Neue Dörpt. Z. 1878, nr. 68 ja Rev. Z. 1881 nr. 183 ja 184.
50) Amelung, Sitzungsber. 1881, 166.
51) Hupel, Topogr. Nachr. II. Olewik, 1892, 14.
52) Castrén oli tähtjas Soome wana aja uurija, millest ta ka palju on kirjutanud.
53) Eisen, Oma maa 1887 332—335.
54) Aspelin on oma Siberi reisidest ja uurimistest terwe raamatu kirjutanud: Suomalais-ugrilaisen Muinaistutkinon Alkeita.
55) Rosenplänter, Beiträge zur gen. Kenntniß der estn. Sprache.
56) Neus, Magische u. Mytische Lieder.
57) Eisen, Kuulsad mehed I.—III.
58) Sealsamas.
59) Kunder, Kalewipoeg, Eeskõne.
60) Bertrami kõne õp. E. seltsis.
61) Leo Meyer, Sitzungsber. 1885, 2.
62) Hurt, Wana kannel I. kogu, Sissejuhatus.
63) Aruanded Wanawarast Olewikus ja Postimehes.
64) Hurti üleüldine aruanne.
65) Meyer, Sitzber. 1890, 6.
66) Hurt, Olewik.
67) Hurt, Olewik.
68) Kruse, Urg. 184.
69) Wanemuise laul, Blumberg, Kodumaa tundmine Grenzstein, Eesti lugemise raamat II.
70) Läti H.
71) Bourbig, Verh. d. g. Ehstn. Gesellschaft, Saal, Wambola 258.
72) Wiedemann, Leben der Ehsten 372.
73) Wiedemann, 379.
74) Waata täh. 6 Jumala teenistus.
75) Schlözer, Allg. Nordische Gesch. 455.
76) Strinnholm, Vikingszüge I, 259.
77) Orvar-Oddz Saga, cap. 27. lk. 33.
78) Kalewipojas ja Eesti muinasjuttudes on nõiad ikka arstid. Waata ka ajakiri Geist und Herz III. Bnd. lk. 16.
Muinas ajalugu.
1) Greeklaste ajalugu algab kangelastega, nagu meie Kalewipoeg, Tõll ja kawal Hans, nõndasama Rooma ja teiste kuulsate wana aja kultura rahwaste ajalugu.
2) Waltz, Quellen zur Geschichte.
3) Saxo Gramaticus, Petrus Olai, Joh. Magnus.
4) Strinnholm Wikingszüge, Staatsverfass. und Sitte der alten Scandinavier I. raamat, Müller, der Ugrische Volkstamm. I. 397.
5) Waata muinaslugu. Dälin, I, 296. Rühs, Edda.
6) Strinnholm, I, 218. Koeppen, Nordische Mythologie 54—77, 98,—103. Bergmann, Üleüldine ajalugu II, 40, 107.
7) Hiärne ajaraamat ulatab 1639. aastani.
8) Brandise ajaraamat ulatab 1606. aastani.
9) Kelchi, ajaraamat ulatab 1706. aastani.
10) Gadebusch, Jannau, Friebe, Richter, Rutenberg jne.
11) Dahlmann, Geschichte von Dänemark I, eeskõne 12.
12) Journandes, de Rebus Geditis cap. 4.
13) Schaffarik, Nord. Alterthümer II, lk. 667.
14) Hylas, Sardonius, Aithanarit, Eldewaldus, Marcomir, Menelach ja Aristarch.
15) Grimm, Deutsche Ruinen lk. 39—47. Schlözer, Allgem. Nordische Geschichte, 572—618.
16) Grimm, Deutsche Ruinen 35.
17) Müller Über die Blüthe und den Übergang der Isl. Geschichtsschreibung. — Petersen, Umfang u. Wichtigkeit der altnordischen Litteratur. Mõlemad kirjad on Daani kuningliku põhjamaa wana ajaloo seltsi toimetustes ära trükitud 1835 ja 1839.
18) Ajaloo kirjutajad Müller, Rask, Rafu, Tinn-Magnusen, Sjörjen, Krug, Strinnholm, Geijer, Köppen, Lindfors, osalt ka Karamsin ja Ewers.
19) Tuletame meelde, missuguste muinasjuttudega algawad Greeklased, Roomlased oma ajalugu!
20) Kruse, Urgesch. 378.
21) Saxo Grammatikus, Johannes Magnus jne.
22) Kruse, Richter jne.
23) Daani kuninglik põhjamaa wana aja uurimise selts, on prof. Rafni sulest 65 poognat paksu raamatu Amerika ajaloost enne Kolumbust wälja annud. Tema nimi on: Antiquates Americanae ja räägib, mis Am. enne Kolumbust teada oli. Bergmann Üleül. ajal. II, 39.
24) Hermann, E. K. S. peetud kõne 4. jan. 1892.
25) Brandis, 17, Mon. Liv. ant. III.
26) Hiärne, 50, Mon. Liv. ant. I. ütleb Johannes Magnuse järele nõnda, aga Herwarari Sage lk. 83 tõendab, et Odin kelle nimi ka Sigi olnud, selle linna Rooma keisri Augustuse ajal ehitanud.
27) Gadebusch, Livl. Geschichtsschreiber lk. 54. Jakob Gislonis Chronologia Magna paneb seda Abrami aja sisse.
28) Brandis Chronik 17.
29) Aestui, Haesti ehk Eesti rahwast peawad mõned õpetlased Läänemere rannal elawate rahwaste üleüldiseks nimeks, ja mitte praegusteks Eestlasteks. Dahlmann, Forschungen auf d. Gebiete d. Gesch. 427.
30) Brandis, Chronik 18. Hiärne, Ehst-, Liv-, u. Lettländ. Geschichte II.
31) Eestlaste seas on Liiwlased Kuurlased, siin ka Ulmerugid (taga Peipsilased) mõista. Gruber ja Arndt, Liefl. Chr. 127 peawad Ulmerugisid Nowgorodlasteks, niisama Napierski Hiärne ajaloo juures. Truusmann, Oma Maa 1887 arwab, et taga Peipsi praeguse Nowgorodi ümber enne selle linna asutamist Eesti sugu rahwad elasiwad. — Dalin (Rootsi ajalugu. I, 227) peab Ulmerugi maaks seda maatükki mis Peipsi ja Laodoga järwe wahel on. — Schlözer, Allgem. Nordische Geschichte lk. 503, peab teda Eesti maaks, kuna Hiärne seda Preisi maaks loeb.
32) Joh. Magnus, Mon. Liv. ant. III, 19.
33) Waata tähend. 31.
34) Journandes, Mon. Liv. ant. III, 20.
35) 1431 aastat enne Kr. ja 876 pärast wee uputust, Albert Krantz ja Jakob Gislonis Chronol.
36) Strelow, Gotländ. Chronik ja Hiärne lk. 50, panewad Kapti ja Augisi wahele weel Hellmali, kes 2579. aastani walitsenud.
37) Gootlased oliwad sel ajal kahe kuninga all. Veriko ajal lahkus üks osa kodumaalt ja asus Ulmerugi maale elama.
38) Hiärne, 68, Monum. Liv. ant. I.
39) Brandis, 23 Mon. Liv. ant. III.
40) Hiärne, 68.
41) Kruse, Urg. 426, paneb selle 2. kristliku aastasaja sisse.
42) Saxo. — Pabst, Bunte Bilder I, 3—15.
43) Saxo kirjutab Sumbulus, Pabst, Bunte Bilder I. Wist on siin Ladina lõpp.
44) Pabst, Das Inland 1855, nr. 12, 14, 18, 19.
45) Saxo, lk. 12. Wistist oli Weresõbruse joomine siin niisamasugune nagu Herodot, cap. 70, Skiitidest räägib. Nemad jõiwad werega segatud weini.
46) Waata töö ja teenistus tähend. 50.
47) ajaraamat 13 ja Olai 79. Sel wiisil on ka Wenelased 946 Korsteni linna (Karamsin I) ja Skandinawlased ühe Sitsilia (Struleson II, 62) ära wõitnud.
48) Orientalia regna (Olai 82).
49) Saxo 13, Olai 80).
50) Brandis 24.
51) Brandis 25.
52) Praegune Ridalia.
53) Saxo 26—29. Tema walitsuse hakatus on Kruse arwamise järele 248. aastal pärast Kr., kuna Saxo ja Magnus teda maailma loomise 3060. aasta sisse panewad. Brandis 27, Hiärne 35.
54) Petrus Olai 82.
55) Brandis 28.
56) Olai 116, wõitis Eestlased ära.
57) Johann Magnus 123.
58) Joh. Magnus 156. Brandis 29. Hiärne 54.
59) Oderi jõe ääres Preisimaal elaw rahwas, Das Inland 1853, 23.
60) Saxo järele 234. Kruse (Urg. 434) paneb seda umbes 6. aastasaja sisse. Brandis 34.
61) Saxo 133 nimetab teda rex Orientalium. Hommiku rahwas (orientales) oli Eesti rahwas ja ei wõi mitte lahutatud saada nagu Parrot oma kirjas (Liiwen, Lätten, Eesten lk. 219) teeb. Waata Kruuse Urg. 431, täh. 4.
62) Brandis 31, 170 lepingu osalist.
63) Ingrimaa praegune Peterburi, Pihkwa, Witebski ja Nowgorodi kuberm.
64) Olai 85 ja Kruse, Urg. 432. täh. 4. Prongsist kaela rõngaid, ussi, nägu, pleki ja kellukestega on meie maal Sagedaste haudadest leitud. Kruse, Necrolivonica, Tab. 3, 36. 4, nr. 27, 8.
65) Tema nimi on kõikuw, igamees kirjutab teda ise wiisi. Kord on ta Starkater, siis jälle Starkotter, Starkodder, Starkather, Starkad ja Rootslaste juures Sarkadr, Störkutr, Thorgöter, Skorde (Heimskringla I, 448 Cap. 46) Storchater (Brandis 34) Starchatherus (Hiärne 756). Saxo 154 ütleb, et ta isa Stonwerk Eestlane oli, Hiärne 56 peab ka teda Eestlaseks, kuna Kruse teda nime kõla järele Rootslaseks peab (Urg. 432 täh. 5). Tema nime wäga kõikuw kirjutamise wiis on juba ise tunnistuseks, et ta nende rahwaste kangelane ei wõinud olla, kes temast kirjutasiwad, sest siis oleksiwad nad tema nime selgeste teadnud. Tema teod tunnistawad waprust ja ühtlasi ka tarkust ning sellepärast wõis ta nimi niisama sõnaga tark algada, nagu suur Tõll ehk kawal Hans selle sõnaga, mis nende omadus oli.
66) Saxo 154—236 kirjutab temast wäga palju ning ta ulatab niisama mitme aja sisse nagu Greeklaste Herakles. Seda seletab meile aga Rootsi ajaloo kirjutaja Dalin (Geschichte S. v. Schweden I, lk. 275 täh. k. ja 353 täh. z.) nõnda ära, et kaks selle nimelist kangelast olnud. Esimese Starkaderi pojapoeg olnud jälle Starkader ning nõndasama kuulus. Sel wiisil tulla, et tema nimi ligi 200 aastat ajaloos ette tulla. Hiärne, 75. Dahlmann I, 17.
67) Saxo, 154, Brandis 34, Hiärne 56, Karamsin I, 215 täh. 24. Voigt I, 380 täh. 2. Rutenberg, 12.
68) waata täh. 66.
69) Sealsamas.
70) Kruse arwab 550. Journandes 23. aastal peale Kr.
71) Theodorich mõtleb siin wistist Tacituse peale.
72) Tacitus (Germ. 45) kirjeldab nii: Seda wõib eemalt näha, et see puusahwt on, et sest putukad ja lendawad loomakesed paistawad tema seest wälja. Mina usun, et neil saartel ja maadel õhtus niisamasugused uhked metsad ja hiied on, kui kaugel hom. maal, mis kallist suitsu ja balsami wälja higistawad. Puude sahwti litsub päike wälja, jookseb sulalt merde ja torm wiib ta teise kaldasse.
73) Caracalla ajal (211—217) oliwad Skiitid (Tschudid) ja Germanid Rooma keisri teenistuses. Caracalla nimetas neid oma lõwideks, andis neile oma maajas ja riigis kõige paremad ametid ja kõneles nende rahwaste saadikutega ilma teiste juures olemiseta. Kui Gootid pärast Rooma linna ära wõitsiwad, siis oliwad ka Skirrid ja Herulid Läänemere maalt nende seas. Skirrid ehk Hirrid oliwad aga praegused Harjulased, waata Hiärne 11 ja Schlözer, Allg. Nord. Gesch. 116, 6.
74) Dio, cap. 78, lk. 891.
75) Herulid oliwad Lätlaste esiwanemad, Hiärne, 76, Kruse, Urg. 130, Schlözer, 347, 352.
76) Waata täh. 73.
77) Brandis 37.
78) Hiärne 59 ütleb: Daani ajaraamatute kirjutajad panewad seda 366. Rootsi omad aga 438. aasta sisse pärast Kr. Brandis (67) wõtab 454 aasta, Kruse (436) jälle 580.
79) Inglinga Saaga, cap. 36.
80) Bunge, Archiv IV, 146.
81) Matsalu lahes, Bunge, Archiv IV, 147.
82) Torfeus, Hist. Norr. 545—565, Kruse 590.
83) Ynglinge Saga, cap. 38. Köppen, Nord. Mythol. 231.
84) Torfeus 565—580, Kruse 590—625.
85) Saxo 288, Kruse 442.
86) Nestor, 860—862. aastast.
87) Kruse, Urg. 450—462. Schlözer 544. Rohu-uss-russ ja rusika mehed, Russi papa, Olewik 1890.
88) Linnake Pihkwa ja Petseri wahel.
89) Kruse, Urgesch. 446.
90) Kruse, Urgesch. 463.
91) Sinine maja uss oli õnne andja, Olewik 1890, 38. Holzmayer, Heiliggehaltene Thiere.
92) Olewik 1890, 28, 29, 38, 43, 1891, 46. Sitzungsberichte 1890, 88.
93) Nestor 907. aastaks.
94) Sealsamas.
95) Seda tunnistawad meie maalt leitud Arabia, Egiptuse, India wanad rahad, ehted, muschlid jne. Kruse, Urg. 475. — Gerbhardi, Geschichte der Dänen I, 449.
96) Nestor, 907—912.
97) Nestor, 980.
98) Kruse, Urg. 479, Nestori järele.
99) Heimskringla, cap. 62, lk. 447. Heimskringla (Ilma kreis) on kogu muinaslugusid Norwegi muistsetest kuningatest, Müller, Sagebibliothek III, 398—413, Köppen, Nord. Mytheil. 131. Ynglinga Saga cap. 5.
100) Saga of Olafi Tryggwesyni, cap. 5.
1) Ynglinga Saga, cap. 59. Saga üle räägib pikemalt Köppen, Nord. Mythol. 103—135.
2) Torfaei, Hist. Norveg. II, 158.
3) Kranhals, Universitäts-Baumeisters Nachrichten, Dorpat 1837.
4) Kruse, Urg. 484, täh.
5) Bremeni Adami kiriku ajalugu I, cap. 50.
6) Liljegren, Swenskt diplomatar I, 1, 3, 7.
7) Bremeni Adam II. cap. 30. Ditmar 352.
8) Kruse, Necrol. Lisa D. lk. 8—10, 13—15 ja 17—18.
9) Duisberg, Geschichte des Deutschen Ordens.
10) Kruse, Urgesch. 507 ja tema Necrolivonica.
11) Bremeni Adami 58.
12) Kuuramaad on kaua aega saareks peetud.
13) Koerkoonuka jutud on wistist ahwidest tulnud, mida meresõitjad Ameerikas nägid.
14) Bremeni Adam 59.
15) Saxo, 215. Nestor ei räägi sellest aga oma ajaraamatus midagi.
16) Nestor 1113.
17) Kruse, Urgesch. 519.
18) Kruse 520.
19) Päikese wajutus, Brinkenmaeier, Chronol. 376.
20) Bunge, Urkundenbuch II. 7. Brandis 43.
21) Sealsamas.