ordumeister Wolkiin oma wendadega, Düünamünde abt Bernhard, praost Johannes ja Kaupo, kes ihu ja hingega Sakslaste eest sõdis. Sakslased seadsiwad endid keskele, Liiwlased pandi paremale ja Lätlased pahemale poole ning sel wiisil läksiwad nad Eestlaste peale. Eestlaste wägi keskel oli nõrgem, ning Sakslased lõiwad ta tagasi. Pahemal käel Lätlaste wasta wõitles Lembit Sakalastega. Sakslased langesiwad nüüd ka nende peale. Lembitu mehed paniwad wapraste wastu, aga pidiwad wiimaks ometi tugewamale wäe hulgale maad andma ja põgenema. Üks Lätlane Weko, kes Lembitut Breeweri kantsi all näinud, tundis ta ära, ajas temale oma meestega järele, lõi ta maha, riisus ta riided ära ning wiis Lembitu pea Liiwimaale ühes. Sakala wanemad Wotele ja Maniwalde ning palju teisi oli selles sõjas langenud. Liiwlased, kes paremal käel sõdisiwad, saiwad tagasi löödud. Nüüd tuliwad Sakslased ja Lätlased neile appi ning hirmsa meeleäraheitwa heitlemise järele hakkasiwad Eestlased ka paremalt poolt põgenema. Põgenemise peal tapeti neid wäga palju ära. Ligi 2000 hobust, sõjariistad ja moon jäi kõik wõitjatele, kes kõik selle ühes riisutud wara eneste keskel ära jagasiwad. Selles sõjas oli waenlaste poolt ka palju tähtsaid mehi langenud, nende seas Kaupo, keda üks Eestlane oma odaga läbi pistnud. Ta suri 22. Sept. 1217 ning kinkis kõik oma wara Liiwimaa kirikutele. Lembitu wend Unipewe tegi Sakslastega uuesti rahu, tõotas ristiusku wastu wõtta ning andis selleks wõitjatele pantisid. Ka Järwamaa heitis alla, andis pantisid ning kümnese maksu. Saarlastega oli paar korda kokkupuutumist.
