et kants Wenelastele jääb. Piiskopi wend Dietrich, Pihkwa kuninga wäimees, wiidi Nowgorodisse wangi ning Sakslased lasti rahuga kantsist wälja minna.
Piiskop saatis oma saadikud Nowgorodisse ja Sakalasse Otepeas tehtud rahu kinnitama ning oma wenda Dietrichi lahti paluma. Neid ei wõetud aga kuskil kuulda. Tagasi tulles teatasiwad saadikud, et Wenelased ja Eestlased ühel nõul olla. Siis läks piiskop Saksamaale ja tõi sealt hulga ristisõitjaid ühes, kellele ta pattude andeksandmise täheks risti oli annud. Nende seas oli ka Lauenburgi krahw Albert.
Kui piiskop uute ristisõitjatega Riiga oli jõudnud, saatsiwad Eestlased Wenelastele wäga palju kingitusi ning palusiwad neid enestele appi. Nowgorodi kuningas Mstislaw oli aga sel ajal Ungria maa wastu sõdima läinud ja tema asemik saatis teatuse tagasi, et tema Nowgorodlastega, Pihkwa kuningaga ja weel palju teistega Eestlastele appi tahta tulla. Selle rõõmusõnumi peale kutsus Lembit kõikidest maakondadest Eestlased Paala jõe ärde Sakala maale kokku. Sinna tuliwad niihästi Rotalialased kui Harjulased, niihästi Wirulased kui Tallinnalased, Järwalased ja Sakalased. Nende wägi oli kuus tuhat meest suur.
Sakslased oliwad nende kogumist kuulnud. Ruttu paniwad nad oma 3000 meest kokku, wõtsiwad Lätlased ja Liiwlased appi ning ruttasiwad Sakala maale, et enne Wenelaste tulekut paganaid ära wõita.
Eestlased ootasiwad juba wiis päewa, aga Wenelasi ei tulnud ikka weel. Nende asemel ilmusiwad häkiste Sakslaste raudmeeste hulgad Lätlaste ja Liiwlastega. Nende juhatajad oliwad krahw Albert,
