d. Adelbert. Preislased kihutasiwad ta selle ähwardusega maalt wälja, et kui ta öösi ei põgene, siis tapawad nad ta ära. Mees põgenes Kuuramaale. Seal läks tema ühe hiiemetsa sisse, kuhu keegi pühitsemata jalg, weel wähem wõeras tohtis astuda. Siin wõeti ta oma kahe seltsilasega kinni (23. april. 997) ning surmati jumalate lepituseks sel wiisil ära, et ta ülesse wisati ning odade otsa lasti kukkuda. Ta seltsimehed lasti priiks. Poola hertsog
e. Boleslaw ostis ta surnukeha niisama raske hõbeda hunniku wastu enesele ning laskis ta suure auuga kirikusse maha matta, kus ta palju imesid olla teinud.
11 aastat pärast seda käis piiskop
g. Bruno 18 saadikuga Preisi, Leedu ning Läänemere maades ristiusku kuulutamas ning sai kõigi oma saatjatega maha löödud. Ka tema surnukeha ostis Boleslaw hõbedaga tagasi ning läks warsti pärast seda sõjawäega Preislaste hirmust tegu karistama. Ta häwitas paganate ülema preestri
h. Kriiwe elukoha Romowe ära ja laskis püha tamme maha raiuda, mille oksade all kolme peajumala kujud seisiwad ja mille ligidal igawene tuli põles. Romowe oli juba wäga wanast ajast saadik ümber kautsete paganate usuelu keskpaik olnud ning tema hiilgus Boleslawi ajani ulatanud. Kriiwe walitses niisamasuguse wõimuga paganate üle nagu paawst Roomast omal ajal ristirahwaste üle walitses 9). Mitte üksi teda ennast, waid ka tema sugulasi ja isegi ta käskjalgu, kelledel tema märgid kaasas oliwad, auustasiwad niihästi kuningad, würstid kui ka rahwas. —
