sest et nemad oma wahel alati tülitsewad. Wmnad wõtsiwad pakumise wastu ja läksiwad hulga meestega wõerale maale kunningateks 92). See Eesti muinasjutt läheb Ruriku looga wäga hästi ühte. Nestori järele käisiwad Venelased „mere taga“ elawate rahwastega sõda pidamas ning pärast läksiwad nad säältsamast enestele kuningad otsima. Meri, millest siin jutt on, wõis tuttaw Peipsi järw olla. Kahe aasta pärast suriwad Sineus ja Truwar ära, ning Rurik jäi üksi Wenemaa üle walitsema. Tema ehitas Ilmeni järwe äärde omale uue linna ja pani talle nimi Nowgorod. Tema walitsus ulatas kaugele. 879 suri ta ära ja sai Eesti maapiiril Isborskis maha maetud.
52. Eestlased esimeste Wene würstide ajal.
Rurikust ei kuule meie mitte, et ta teiste rahwaste seas ka Eestlased enese alla oleks heitnud. Ka üks selle aja Inglise reisija
a. Wulfstan, kes oma kuninga Alfred Suure ajal 871 Eestimaal reisis ning selle üle kirjutab, ei räägi poolt sõnagi sellest, et Eestlased kellegi teise rahwa walitsuse all oleksiwad olnud. Ta kirjutab suurest Witlandi maast, mis Weikseli jõest saadik algada ning Eestlaste päralt olla. Siis räägib ta weel: „Eestimaa on wäga suur, seal on palju linnasid ja igas linnas oma kuningas ja seal on wäga palju mett ja wäga palju kalu. Kuningas ja rikkamad inimesed joowad hobuse piima, waesed ja orjad mõdu. Nende keskel on palju sõdasid.“ — Kõik need sõnumid näitawad, et Eestlased sel ajal oma pead ilma wõera
